Meie esivanemad austasid hiisi, pühasid puid, allikaid, ohvrikive, ristipuid jm. Pühad veekogud olid pühad järved, jõed, allikad ja ojad, milledel oli muu hulgas ka tervendav mõju ja kust käidi abi saamas.
Esikohal olid allikad ja järved, mille vesi arvati olevat eriliselt püha. Usuti, et allika juures tuleb esmalt andi anda, sest allikahaldjas tahab tasu. Anniks sobis hõbedast münt või hõbevalge kraapimine. Allikate abiandmise jõud oli piiratud; nii näiteks ei võinud allikad karjale sigivust anda ja viljakasvu edendada ega kõigi õnnetuste eest hoida. Tunti mitmesuguseid allikaid: pühad allikad, terviseallikad, eluallikad, ilmaallikad, uduallikad, viinaallikad jne. Eluallikad olid need allikad, mis peale tervise parandamise aitasid noorust alal hoida. Tüdrukud käisid noorekuu ajal selle veega pesemas, et liiga ruttu ei vananeks. Silmaallikad olid need allikad, mille vesi arvati silmahaigusi parandavat. Haigeid silmi tuli pesta silmaallika veega, vahel öeldi ka, et seda tulevat teha noorekuu ajal. Silmi pestes tuli allikale ohverdada kas lõnga, soola, nartsutükke, villu või midagi muud; kõige enam arvati mõjuvat raha, iseäranis hõberaha. Uduallikad on saanud nime neist sagedasti üleskerkiva udu järgi. Pärast vihma võis hiies olla lohk veega, mida hiielohuks kutsuti ja kus samuti ande käidi andmas.
Kolme värvi allikaid, Saula Siniallikaid, hinnatakse kaunimateks siniallikateks. Kolme allika kogupindala ulatub 700 ruutmeetrini. Igal allikal on erinev värvitoon (sinine, valge, mustjas). Maanteele kõige lähemal on ohvriallikas. Selle allika vesi on rohekassinine. Kolm allikalehtrit reas moodustavad ahela, milledes on allikajärvikud. Allikatest saab alguse väike Pirita jõe lisajõgi. Lõunapoolseim lehter on 15 m lai ja selles on üle 25 allikagrifooni, mis “keevad” liiva ülesse. Nende kohti näitavad valkjad liikuvad liivaringid. Teine lehter on ligi 25 m pikk ja 15 m lai ning mudase põhjaga. Selles on kümmekond nõrgalt “keevat” kohta. Kolmas allikalehter on ligi 20 m lai. Selles “keemist” ei ole näha, keskel aga vesi sinetab – seega on siniallikas. Rohekas-sinaka koha läbimõõt on paar meetrit. V. Karise (1974) arvates on sinakasrohelise varjundi tekkimiseks vaja mõnekümne sentimeetri paksust veekihti, kus heledavärvilised mineraalosakesed on hõljuvas olekus ja seda peab katma vähemalt 2 m paksune puhta selge läbipaistva vee kiht. Saula allikate summaarne vooluhulk ulatub veerikkal ajal 30 l/s, veevaesel ajal alla 10 l/s, madalaim mõõdetud temperatuur on 5,4°C. Suurvee ajal Pirita jõgi paisutab allikaid. Allikaid toidab surveline põhjavesi, mis maapinnale väljub lubjakivides olevate tektooniliste lõhede kaudu. Saula Siniallikad on arheoloogiamälestised, sest vanasti olid need kuulsad ohvriallikad. Nende veega raviti silmi. Allikatesse ohverdati, sest arvati, et vaid siis on veel tervistav mõju. Rahvajutu järgi viinud allikate juurest Kose-Uuemõisa häärberini kaseallee, üle allikate aga olnud sild. Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes on üles tähendatud vanad pärimuslood allikate kohta:
Kose kihelkonnas metsas on Siniallikas, mille vesi on väga sinine ja silmahaiguste puhul visatakse sinna raha ja võetakse silmade pesemiseks vett. ERA II 223, 251/2 (3).
Kose Uuemõisa Siniallikast toodi vett arstimiseks. Vett tuues pidi midagi allikasse visatama. Vesi aitas maast hakanud haiguste ja sügeliste vastu. Silmahaiged käisid seal pesemas oma silmi. Allikasse visati üksikuid rahasid. ERA II 18, 393 (10).
Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesk naine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1 ½ kopikat vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks. Sinihallika lähedane heinamaa on hiie-heinamaa. Seal lähedal on ka hiiemägi, hiieaas ja Hiiepere Hiiemäel kasvavad lepad, haavad, kased ja toomingad. Need olid väga vanad puud, kuid raiuti maha. ERA II 19, 307/8(3).
Siniallikale Kose Uuemõisa maal viidi andeid. Lasti üks raha vette, siis joodi ja pesti selle allika veega. Olevat olnud heaks arstirohuks. ERA II 20, 355 (2)< Jüri khk., Rae v., Vaidla, R. Põldmäe 1929.
Uudesmõisas old Siniallika tölp. Üks vaim pidi olema allika vahiks. Palju inimesi viisid vett, kui aigust oli, maa-alusi või nii. Muidu ei tohtind võtta, kui raha sisse allikasse. Kui ei visanud, siis see vaim ei lase aidata. Mehe moodi pidi olema. Rahvajuttude järgi Kose Uuemõisa Siniallikule viidi vanu rahasid. Talle viidi andeid, siis saadi allikast silmarohtu. Tölp pidi olema sinise kuuega, kübar peas ja kepp peos .ERA II 20, 218/9 (1)< Hageri khk. < Kose khk. R. Põldmäe 1929.
Me läksime ükskord mustikale, ühekorraga saime sinna allika juure, see oli ilus sinine allikas, üks poiss ribus [ribu = räbal] riides tagus mööda puid kolks – kolks. Me pistsime jooksma, et see on Sinialliku Tölp. Läksime koju, rääkisime teistele, teised irmutasid takka, et muidugi Tölp. Ribus riides oli, vahtis ülespoole. Nüid on allikas ikkaühtemoodi, ei ole seal tölpi kedagi, ega viida raha enam. ERA II 77, 70 (13) R. Põldmäe 1934.
Siniallikas Uuemõisa metsas, Saula sillast üle minnes vasakut kätt kuusemetsa raiesmikul. Rahvas kasutas vett haiguste vastu. Sagedasti visati allikasse raha. ERA II, 224, 151/3 (1)< Jüri khk., Rae v., H. Roosipuu, 1939.
Siniallikas asunud Kiho nõos – Silmallikas. Rahvas vihastanud allikat, see asunud Saula jõe äärde. ERA II224, 203 (5)< Jüri khk., Rae v.< Kose khk., Triigi v., 1939. Nüid on allikas ikka ühtemoodi, ei ole seal tölpi kedagi, ega viida raha enam. ERA II 77, 70 (13)< Jüri khk.< Kose khk., Tuhala v., R. Põldmäe 1934.
Saula Siniallikad on võetud juba 29. dets. 1981.a. kohaliku tähtsusega loodusmälestisena kaitse alla Harju rajooni RSN TK poolt. 1999. aastast on allikad üksikobjektina looduskaitse all.
Ly Renter