Sõmeru-põlise asustusega küla. Olemasolev muistne asulakoht pärineb II aastatuhandest asudes praegu kahel pool Sõmeru-Vilamaa teed, peamiselt Veski talu ja Jõgila pere majapidamiste alal. Kultuurkiht on avastatud M. Mandeli poolt 1981. Leitud savinõukillud asuvad Ajaloomuuseumis. Sõmeru küla on esmamainitud 1241. aastast pärit Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae) kui Semær. Adramaade hulgana on külas märgitud kuus, mis tegi sellest tavalise suurusega väikeküla (enamuses külades oli kuni 10 adramaad).Hindamisraamatus leiduv Eestimaa nimistu koosneb 27 pärgamendilehest ning selle koostasid 1219-1220 Taani mungad, kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid. Nimistu redigeeris 1241. aastal Tallinna piiskop Thorkill. Seega saab 1241. aastat pidada Sõmeru küla esmamainimise aastaks, kuigi asustus oli seal varemgi. Sõmeru nimi seostub ilmselt sõnaga sõmer: sõmera ’jäme liiv; tera(d)’.

1469. aastal oli Sõmeru (Sommers) külas olnud mõis, mis kuulus Ravila mõisa juurde, kuigi hiljem pole seda allikates enam mainitud. Aastal 1516 oli külas neli talu nelja adramaaga, aastal 1524 aga kolm talu nelja adramaaga. Kuni 18. sajandi keskpaigani oligi tegu Ravila mõisale kuulunud külaga. 1694. aastal koostatud Ravila mõisa kaardile on märgitud üksnes neli talu. Sõmeru küla kohta on pärit järgmine rahvapärimus: Rawilas on üks mägi mõisa põllu sees, kus enne sõdasid suur Sõmera küla seisnud. Mäe kõige kõrgemal tipul olnud üks kõrge maja ja selle katusel pikk torn, kus waht ööd ja päewa[d] sees istunud. Torni otsas olnud warda otsas lipp. Waht walwanud sellepärast tornis, et kui ta kuskilt sõjawäge ehk riisujaid näeb tulema, et siis kohe lipu maha laseb, millest küla elanikud märku saanud, et nad oma warandusega ja elajatega metsadesse ja soode sisse põgeneda wõiwad, kus enne kõik selle tarwis ette walmistatud. Kord paistnud päike õieti soojaste ja suigutanud wahi tornis uinuma. Magades puutunud ta kogemata lipu warda pihta ja lipp kukkunud torni otsast maha. Waht ärganud ise küll kohe üles ja tõmmanud lipu torni otsa tagasi, aga olnud juba hilja, ses[t] kõik küla olnud lärmi täis ja põgenemas, ja keegi pole lippu enam tähele pannud. Praegu olla nende soosaarekeste peal pelgus elawate inimeste eluasemete jälgi näha. Mõne aja pärast olla waenlased ommeti tulnud ja tühja küla paha meelega ära põletanud. Pärast seda ei olla sinna enam küla ehitatud, waid teise koha peale, sest mõis wõtnud selle küla põllud oma kätte. See koht põldu olewat kõik ahjuasemeid täis, mis maa sees weel tunda olewat, ehk nad pealt küll ära on lõhutud.

Rahvapärimustes segunevad sageli mitmest ajast pärit sündmused, ununenud faktid asendatakse uutega. Seetõttu on võimatu öelda, mis perioodi kohta täpselt see jutt käib, kuid tõenäoliselt on see 16. sajandi teisest poolest 17. sajandi esimese pooleni kestnud pikast sõdade perioodist või hiljemalt Põhjasõja ajast.

1739. aasta adramaarevisjonis pole Palvere mõisa Sõmeru küla enam märgitud ning mõned selle küla varasemad peremehed on märgitud hajatalu peremeeste nimekirja. Seega võib arvata, et aastate 1732-1739 vahel rajati Sõmeru küla asemele karjamõis, senised peremehed aga sunniti mujale ümber asuma.

Mõisa  peahoone on hävinud, osa kõrvalhooneid on säilinud.

Sõmeru veski oli olemas hiljemalt 1796. aastal. 1797. aasta seisuga nimetatakse  veski väga halba seisukorda, siis võib arvata, et mingisugune veskihoone võis seal olemas olla juba mõnikümmend aastat varem. Sõmerusse on veskikoht märgitud ka 1791.-1798. aastal krahv Mellini koostatud Eesti ja Liivimaa atlases on märgitud Sõmeru nime juures karjamõisa tingmärk, saeveski (Säge M.) juures veski tingmärk. Atlase vastav leht valmis 1796. aastal.

Iseseisvunud Eestis 03.11.1921 otsustas Harju maakonna planeerimiskomisjon kinnitada Sõmeru karjamõisa maade tükeldamise kava, millega loodi 13 normaaltalu suurusega 20-27 ha (seejuures 4-12,5 ha põllumaaga), üks metsavahikoht, üks veskikoht, kaks käsitööliste kohta, viie väikese ostutalu juurdelõiked, Vilama küla väikeste ostutalude jaoks kolm karjamaa tagavaramaatükki ning üks tagavaramaatükk kuni Ravila mõisa planeerimiseni.

Planeerimiskomisjon otsustas rahuldamata jätta Ravila valla nõukogu palve anda Sõmeru härrastemaja valla vaestemaja käsutusse, andes selle asemel vaestemajaks hoone Ravila mõisast, kus elumajasid rohkem ja kus juba üks maja vaeste käes kasutada on.

1950. aastate lõpul pani geograaf Endel Varep oma kohaloolise kartoteegi jaoks Sõmeru veski kohta kirja kohalike elanike (Virula talust ning Sõmeru talust Hugo Tamme) antud andmed: Seal oli mõisa ajal oli jahu- ja lauaveski. Eesti ajal ka villatööstus (kangatööstus, värvimine). Eesti aja lõpul veski jäi seisma – ujutas heinamaad üle, siis jäi taluks. Veskihoone põles, müürid alles. Elatakse uutes hoonetes. Veski talu maal kelder – olevad olnud viinaköök. Hüütakse nii. Sama kartoteegi andmeil hüüti Veski talu omaniku järgi ka Urgase taluks.

Lühendatult Sõmeru vesiveski uurimusest  http://weskiwiki.veskivaramu.ee/images/3/39/Someru_vesiveski_uurimus_2018.pdf

Ly Renter