Kiikumise kohta külades – Kose Kihelkonna Muuseum

Sõnal kiikuma on mitmesuguseid sünonüüme: hällima, hällitama, õõtsuma, õõtsutama, kõikuma, võnkuma, õõluma, käima, hatsama (Pühalepa), heiama (Kuusalu),

liekuma (Vaivara), loikuma (Kuusalu, Pöide), niiutama (Kuusalu, Haljala), tsõitsuma (Urvaste, Leivu), tsõõka tegema (Setu), õtsama (Häädemeeste) sõitsetama (Võrumaa), teedutama (Setu),sõõgatama (Setu)kõõgatama (Setu), viikuma~võõkuma (Setu) üssama (Tarvastu) (Tamm 1997: 1; VMS 1982).

Kui hiies on kiik, võib sellel kiikuda.

Baltisakslasest literaat August Wilhelm Hupel kirjutas 1781. aastal: „Üks lõbustus, mis kestab kogu kevade, on kiikumine. Igas vanuses talupojad, eriti aga nooremad, ei tunne suuremat mõnu kui kiikumine. Sageli kuulukse seal juures laulu, ja mõnes kohas täiesti erilisi kiigelaule. Peaaegu iga kõrtsi ja väiksema küla juures, sageli ka üksiku talu juures, võib näha kiikesid. Ka mõningate mõisate juures on seesugused kiiged, millel paremast seisusest noored mõnikord oma aega viidavad“ (Laugaste 1963: 94).

Christian Hieronymus Justus Schlegel kinnitab 1819. aastal kiigekultuuri olevat eestlasele ürgselt omase:“ Hing satub uinutusse ja ta unustab seejuures mõneks ajaks oma viletsuse. Mis on värav idamaalasele, seda on kiik sellele rahvale. Noor ja vana tulevad siia kokku; isa tunneb rõõmu oma poegadest, ema tütardest. Kõneldakse uudiseid, tuuakse kaasa toidupoolist“ (Laugaste 1963: 114).

Põhja-Eestis algas kiikumine suvistepühadega. Nelipühad (suvistepühad, kasepühad) – liikuvad pühad, seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid, 10. mai … 14. juuni.

Nagu Lõuna-Eesti lihavõtteaegse kiigehooaja avamisel, kingiti sel puhul kiigeseppadele vöid, mune, paelu, kindaid jm.

Suvistepühade juurde kuulus laupäevane saunas käimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma. Üldiselt oli see nii suur püha, et 20. sajandi alguses sai karjus endale vaba päeva ja pühadekingiks muna, erilise karaski või muud paremat.

Kiikumiskombe teke on seotud tõenäoliselt aastaaegade vaheldumisega.

Kiige liikumine pidi sümboliseerima Päikese teekonda taevavõlvil (kiik käib kõrgelt poolkaares nagu Päikegi suvisel ajal) ning mõjutama kevade kiiret ja otsustavat võitu talve (samas ka külma, nälja ja surma) üle.

13. sajandil kadus tasapisi kiikumise kristluse-eelne religioosne tähendus, kuid kevadine kiikumiskomme säilis. Ristimisjärgsel ajal püüti kiikumistava tõlgendada kristlike müütide abil.

Külakiik tõi tööst vabal ajal külarahva kokku. Kiikumise sotsiaalset ülesannet on rõhutatud just Põhja-Eestis, kus kiigel käidi kogu suve vältel. Lõuna-Eestis püsis kiikumise usuline tähendus kauem: seal kiiguti kevadel ning usuti, et selle abil ollakse kogu suve terve ja ilus.

Mõnes kohas on kiigega ennustatud kiikujate tulevikku: tüdruk, kes jõudis esimesena kiige juurde, pidi sel aastal mehele saama (ERA II 178 (11) < Tarvastu khk, Tarvastu v, Ämmuste k.

Kiikumise aeg oli jüripäevast jaanipäevani – s.o külviajast heinaajani – viitab seostele viljakustaotlusega.

Kiigeplats rajati harilikult looduslikult ilusasse kohta. Võimaluse korral eelistati avarat, tasase maapinnaga kuiva platsi, kus oli puid või põõsaid.

Tähtis mõjur asukoha valikul on läbi ajaloo olnud maaomandus, mis omakorda sõltus poliitilisest korrast, majanduslikest võimalustest jm. teguritest. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus kiigeplatsidel kiige kõrvale muid elemente: lõkkease, istepingid, tantsuplats, uuemal ajal palliplats.

Enamjaolt on kiigeplatsid rajatud poolavatud alale (mõisapark, metsaserv vms.) või ühiskondlike hoonete (nt rahvamaja, koolimaja) lähedusse. Võimaluse korral on kiik on paigutatud kõrgemale kohale või veekogu äärde.

Kiiged ehitasid või seadsid kevadel kasutamiskorda küla noormehed.

Materjal varuti varasemal ajal küla ühismetsast või (näpati) mõisametsast, hiljem ka talumetsast, vajalikud raudosad valmistas külasepp.

Tüdrukud tõid neile kiikumisaja alguses tasuks sukapaelu, vöid, kindaid, sokke, tubakakotte, luisutaskuid, mune ja sõira. Rõugest on teada, et lihavõttepühade ajal viidi kiigeehitajatele ja kiigutajatele värvitud mune, jaanipäeva ajal aga sõira (ERA 102, 296/7).

Pärnu-Jaagupis on kiigetegijad poisid tüdrukutelt vaevatasuks saanud sõrmkindad, raha sõrmes, vöö ümber seotud (EA 18, 539 < Pärnu-Jaagupi khk, Halinga v, Halinga k – Aino Tilk ).

Põhja-Eestis on kiigemeistritele jaanipäeval toodud ka õlut või viina (ERA II 87, 40 (31).

“Kiiged olid iga paari talu takka, ka Eesti ajal veel. Nõukogude ajal Kabelimäel. Laupäeva õhtul vanasti kiiguti. Lihavõtte pühadel kõige rohkem. Tüdrukuid ei lastud kiigele ilma munadeta. Poiss ka peale, muidu ei saanud uih-aih kätte. Seda ütlemist, mis siis olli. Kiige juures ringmängulaulud ja tantsud nagu simmanil ikka. Samad laulud kodanliku Eesti ajal ja tsaariajal.” [RKM II 144, 403 (8)].

“Kiigesid oli palju. Ma sain vanamehegi endale kiige juurest.” [RKM II 330, 111 (12)]

Varasemast ajast on palju teateid, kuidas just karjalapsed on kiikunud noore kase, lepa või paju ladvas: roniti kõrgele latva, kuni see koos ronijaga maha paindus ja teda siis üles-alla õõtsutas.

Kiiguti ka lihtsalt kahe kõrvuti kasvava puu kokkuseotud okstel või üle kraavi asetatud laual (Kalamees 1973: 153).

Eestis on aegade jooksul ehitatud erinevat tüüpi kiikesid, mis on küllalt kindla levilaga. Etnoloogid on kiikesid rühmitanud kiige liikumissuuna ja -ulatuse järgi rõht-, püst- ja pöörkiikedeks (Viires & Troska & Karu jt 1995).

Põhja-Eestis mindi kiigele hiljem, suvistepühade paiku ning kiiguti tähtsamate pühade ajal (nt jaanipäeval) või puhkepäeviti kogu suve jooksul.

Lõuna-Eestis ehitati väga lihtsad kiiged, kus rõhttala asetati kahe tugeva kase vahele, mille külge kinnitati kiik ning seda kasutati vaid munadepühade ajal. Seevastu Põhja-Eesti elanike pikemaajaline kiikumine tingis vajaduse tugevamate kiikede järele.

19. sajandil käidi kiikumas pühade ajal ja nädalalõppudel: neljapäeva, laupäeva ja pühapäeva õhtul ehk nn poolpühade ja puhkepäevade ajal. Neljapäeval oli tavaks anda teenijatele ja noortele vaba õhtupoolik, mida kasutati lõbutsemiseks ja käsitöö tegemiseks.

Kiikumine oli varem lisaks nädalapäevale ajaliselt üsna rangelt piiritletud tegevus: see ei väldanud kogu suve, vaid selle algust ja lõppu tähistasid kindlad rahvakalendri tähtpäevad, mis Lõuna- ja Põhja-Eestis erinesid.

Kiikumise alguse tõttu on suvistepühi rahvapäraselt ka kiigupühadeks nimetatud. Pärnumaal on kohati kasutusel olnud mõlemad – nii lõuna- kui põhjaeesti kiikumisajad. Hilisemal ajal on tegelik kiikumisaeg pikenenud kogu Eestis, paiguti koguni sügiseni (kartulivõtuni).

Kiigeealiseks saadi alles siis, kui oli leeris käidud. Üldlevinud seisukoha järgi kogunesid suurematel pühadel kiige alla kõik – nii vanad kui ka noored -, kuid kiikumise lõbu jäi noortele, vanemad inimesed olid pealtvaatajad. Paljudes kohtades peeti pärast abiellumist kiikumas käimist sündsusetuks (Viires & Troska & Karu jt 1995: 295), kuid Põhja-Eesti rannakülades on abielurahva kiigel käimisesse leebemalt suhtutud (Tampere 1938: 24).

Kiigutegijad isi kiigutasid ka ja anti selle eest mune ja [kui] väsinu juba ollid ja mune küllalt saanu, sis kis tahes kiigutasid, ja vaest kiikusid päris ilma munamaksuta ka, niisama kiigunal’la pärast, sis ol’li seoke aeg (ERA II 308, 448/51 (12)

Kiigeplatsil olid kiigeliste soorollid algselt määratud: noormehed tegid kiiged ja kiigutasid neide, neiud tulid kiigeplatsile ehituna, tõid kiigemeistritele kingitusi ja laulsid kiigutamise eest. Muidugi kiikusid mõlemad sugupooled ka omaette.

Ühiste ettevõtmiste kõrval otsiti kiigeõhtutel meelepärast kaaslast. Võimaluse selleks andsid kiige juures toimuv: mängud, tantsud ja kiikumine ise. Üheks sümpaatia näitamise mooduseks oli kahekesi kiikuma minek näiteks kaheistmelise pöörkiigega (Talve 1961: 20).

Kiigemängud

Kõige lihtsama ehitusega oli muistne rõhtkiik: paraja suurusega kivi või puupaku peale pandi pikk laud või teivas.

Pandi laud kuskile kõrgemale, kas paku või kivi peale. Üks läks laua otsa peale, teine läks teise otsa peale. Algas hüppamine. Hüpati nii kõrgele kui vähegi sai. Kui oli teine raskem, siis nõrgem ei jaksand raskemat üles hüpata – jälle kautas võidu (ERA II 90, 672 (87) < Kuusalu khk, Kõnnu v, Viinistu k

Põhja-Eestis (Viru- ja Järvamaa ning Harjumaa kirdenurk) oli laudkiigel hüppamine. Erinevalt lõunaeestlastest kiiguti sellel seistes ja seda harrastasid noored. Niisuguse kiikumise ehk lauahüppamise juures hüpati oma lauaots alla. Kõige rohkem on lauda hüpatud varakevadel, kui suured kiiged polnud veel üles pandud.

Kui kiikumisele hea rütm sisse saadi, põrutas kiige üks ots nii kõvasti vastu maad, et teises otsas seisja lausa visati õhku. Hüpatud on nii, et jalad plaksusid (ERA II 90, 47 (1) < Paide khk, Mäo v, Seinapalu k

Jüri kihelkonnast on näiteks kirja pandud, et üks tüdruk pannud kord pühapäevahommikul uued kingad jalga ja läinud mäele lauda hüppama, õhtuks olnud kingapõhjad läbi (Tampere 1960: 30 ).

Lauahüppamine oli olnud meie külas ülestõusmisepühade ajal alaline mäng. Ümmargune puu pandi maha ja sinna pääle kolme sülla pikkune laud. Teine inimene teise otsa pääle, hakati hüppama. Sellega kooti kangast. Kui kooti, siis käisid teine jalg teise korra puu kõrvale maha. Kui aga käärimist mängiti, siis käis hüppaja laua pääl ringi (ERA II 91, 162 (13) < Jõelähtme khk, Jõelähtme v, Ihasalu k,

Kuigi kiikujad olid täiskasvanud (leeritatud) inimesed, juhtus kiigel ka õnnetusi: kas ei suutnud kiikuja aisadest küllalt kõvasti kinni hoida ja kukkus kiigelt või jäi kiige teele ette keegi pealtvaatajatest, oma järge ootavatest pidulistest või ei pidanud kiige konstruktsioon liiga suurele raskusele ja hoole vastu.

Põhiliselt käidi oma küla (või naaberküla) kiigel, kaugematele kiikedele võisid minna ainult noormehed. Mõnikord mindi kiigele isegi teise kihelkonda:

Külapoisid ehitasid ja ehitavad ikka kiiged. Külaväli on ühine kõigil, sinna tehakse kiik. Ehituse juures on poisid säältsamast ligidalt küladest; aga kiigale tulevad kaugelt ära, vahel ka teisest kihelkonnast. Perepoisid [-pojad] viivad kiigepostid. Üks võtab enda metsast ühe posti, teine viib teise posti, aisad, need on väiksed asjad, ja nii tegad kokku. (ERA II 157, 103 (12) < Anseküla khk, Salme v, Tiirimetsa k

Tantsupaigaks kujunesid kiiged hilisemal ajal, ringmängude ja seltskonnatantsude moe mõjul ja vanema laulukultuuri taandudes. Piirkondades, kus lauldi palju kiigelaule, ei olnud tants kuigi tähtis.Kuusalust on teateid, et kiige juures ja väljas ei olnud tantsimise moodi (1936), küll on aga kiigeplats olnud Virumaal nii tähtis, et mõnikord olevat ka suured pulmad saajaga kiigele läinud (ERA II 125, 133/4 (6) < Iisaku khk, Illuka v, Raudi k)

Põhja-, Kirde- ja Ida-Eestis on mäletatud kiige all tantsimist torupilli saatel, vanimatest tantsudest on nimetatud sabatantsu ja labajalga.

20. sajandi alguses on kiigeplatsile ehitatud kohati isegi lauast tantsupõrand, mille ääres seisid puude all pingid. Samuti oli tavaks tantsupõrandat ehtida kaskede, laternate jmt (vt ka ERA II 156, 539 (24) < Hargla khk, Lahemetsa).

Õhtul kogus küla noorsugu kiige ümber kokku lusti pidama. Lauleti, tantsiti ja mängiti palju, aga kõik kandis uue aja pitserit. Peaaegu kõik uuemad “salontantsud” olivad tuntud. Külapoisid tantsisid muuseas imekspanemise väärt hästi valtserit. Tantsiti harmooniku (lõõtsapilli) saatel. Ringmängudest olivad harilikud “Üks peigmees otsib pruuti”, “Me veame peremehele heinu” jne. Kiigel lauleti “Mu isamaa armas”, “Kiigu, mu paadike” ja sellesarnast. Ühesõnaga – vanavarakorjaja saak oli null (EÜS X 1188 < Kuusalu khk, Maniva k – Anna Raudkats (1913)).

Tänapäeval on ühe hüpoteesina psühholoogid Evelyn Kiive ja Astra Schults välja pakkunud seost kiikumise ja ajus vallanduva aine – dopamiini vahel. Dopamiin on oma olemuselt sarnane adrenaliini ja noradrenaliiniga ja seda seostatakse aju naudingusüsteemiga: ta tekitab inimeses heaolutunde.

Andmed kogus Ly Renter