Jüriöö ülestõusu tagajärjel hakkas talurahva laialdane karistamine. Talupoegade õigustega arvestasid feodaalid nüüd tunduvalt vähem kui enne ülestõusu.
Sõnakuulmatuse korral rakendati talurahva juures üha enam sõjalist jõudu. Kuni 19. sajandini peeti alluvate füüsilist karistamist normaalseks. Füüsiline nahutamine polnud tabu, vaid talurahva isalik kasvatamine. Appi võeti piibelgi, kus oli ette kirjutatud: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.” (Õp. 13:24)
Kodukari oli mõisniku kui majaisa õigus karistada tema maal elavaid talupoegi kergemate süütegude eest ihunuhtluse või lühiajalise arestiga. Karistusmäärad olid Eestimaal piiramata 1804. aastani, mil peksu ülempiiriks seati 30 hoopi, aresti puhul 2 päeva. Kodukari kaotati 1865. aastal.

Kroonik Johann Renner põhjendas talupoegade peksusunni vajadust selliselt: „Kui sellist sundi poleks olnud, siis oleksid nad sakslased (keda maal neist arvu poolest vähem oli) kõik maha tapnud”. Selliseid selgitusi tõid Liivimaa talupoegade kohta ka mitmed 17. sajandi reisikirjade autorid. Näiteks Jan J. Strauss (Struys) märkis talupoegade julma kohtlemise kohta Liivimaal, et selle rahvaga leebem ringikäimine või üldse reeglite ja seaduste kaotamine võiks põhjustada maal suurt korralagedust ja tüli.
Mõisa möödapääsmatu ülesanne – valvata rangelt oma talurahva üle tulenes aadli hinnangul veel ka talupoegade püsivast ärakargamise soovist. Korduvalt on Liivimaa mõisnikud rõhutanud, et talupoegadega leebem ümberkäimine tooks endaga kaasa maa tühjaks jooksmise.
Talupojad valmistasid mõisnikele peavalu oma tõrksuse, valelikkuse, ebapiisava kuulekuse, laiskuse ja tänamatusega. Rääkimata nendest kordadest, kui talupojad pagesid, hakkasid vastu, esitasid ametivõimudele „alusetuid” kaebusi, ei tasunud ettenähtud andameid. Kõike seda sai korrigeerida suuresti ainult peksuga. Laialdane arusaam oli, et talupoegi peabki tagant sundima, muidu nad ei teeks üldse midagi ja ainult logeleksid, jooksid ja rikuksid korda.

Tavapärase mõisa kodukari alla tuleb lugeda ka opmanite ja kubjaste poolt vahetuid talupoegade sundimisi, mille juures kasutati sageli füüsilist jõudu. Kupja ülesanne oli teatavasti jälgida talupoegade ettenähtud kohustuste ja teotöö edenemist. Kui ta leidis kedagi mitte piisava hoolsusega töötavat, siis võis ta neid lüüa.

Eesti- ja Liivimaa talupoegadel oli juba 17. sajandil küll selge apelleerimisõigus liiale läinud peksukaristuste puhul, mille kohta võtsid kaebusi vastu nii kubermanguvalitsused kui ka kohtud läbi sajandi ja neid ka menetlesid.

Kose-Uuemõisa mõis oli ligi kaks sajandit Tiesenhausenite valduses, kes talupoegade kohtlemisel ja nende rõhumisel ületasid jõhkruse ja julmuse poolest teisi ümberkaudseid mõisnikke. Nende ajal oli peks mõisa tallis igapäevane asi.

Seevastu Ravila mõisnik Peter Manteuffel lasi talupoegadele anda vaid viis hoopi vitsu, sest tema enda ihu rohkem ei kannatanud välja. Rahvapärimuse järgi lasi ta endalegi tallis vitsu anda, et teada mida talupojad tunnevad peksa saades.
Karistushirmust hoolimata toimus vastuhakke mõisale. 1805. aastal oli Kose-Uuemõisa mõisa talupoegade vastuhakk mõisa teoorjusele. 1804. aastal anti välja uus Eestimaa talurahvaseadus, mis kergendas teokohustuste ulatust, kuid säilitas öise rehepeksu kohustuse. Levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud on õige seaduse kõrvale toimetanud ja asendanud selle võltsitud seadusega. 11. septembril 1805 teatasid Kose-Uuemõisa mõisa teosulased mõisaomanik Karl Gustav Andreas von Tiesenhausenile, et nemad alates tänasest enam mõisas öisest rehepeksust osa ei võta. Vastuhakus aktiivselt osalenud anti kohtu alla. Kose-Uuemõisa talumeeste süüd vaagis Harju meeskohus. Kõik kohtuistungid toimusid Tallinnas Toompeal rüütelkonna majas. Karistused määrati süüaluste rohkusele vaatamata kiiresti. Rahutustest osavõtmise eest mõistsid kohtud süüdi 72 talupoega, kellele määrati karistuseks ühtekokku 1697 paari vitsu ehk 5091 hoopi. Peksule järgnes Siberisse või avalikele töödele saatmine ning kirikukari.
Mitte ainult mõisas aga ka kirikus sai maamees peksa. Rahva mälus kajastub peksukaristus Kose kiriku juures järgmiselt:
Teoorjuse aeges on olnud kirikute väravais kaagid kus inimesi on pühapäeviti karistatud sell ajal kui kogudus kirikust väljund. Sarnane kaak olnud ka Kose kiriku väravas ja see olnud üks post põik puuga risti kujuline selle puu külge siutud inimene nööriga kinni tõstetud riided ülepea ja kaks meest seisnud vitstega puu kõrval keda nimetatud timukateks neid timukaid käsutand selle mõisa härra kelle inimest nuheldud kirikus pandud orel hüüdma viisil Ma vaene muld kes patu teind, siin seisan Jumal sinu ees, mo peale armu heida ja halasta mo vaese peal. Kogudus pidand kaasa laulma et peksetava kisa ei ole nii kuulda olnud. Kaagi karistuse alla kuulunud niisugused süü teud kui mõisa härrale vastu hakamine ja tüdrukute kasuks minek ja laose tapmine harilikud varguse asjad need õiendatud mõisa tallis. 76 aastad tagasi on Kosel kaagil peks kohtu poolt ära keelatud tõuke selleks and üks vahejuhtumine.
Kellegil abielupaaril olnud laps ristsel, laose ema nähes peksmist minestand ära ja kukund lapsega lume sisse tema meest vihastand see asi nii et läind võtnud timukate käest vitsad ära annid neile üle kaele ja ka hoopide lugejad mõisa härrad saand mehe käest mõne hea matsu, härrad annud asja kohtu lahendada ja kohus lahendanud nii et keelanud peksu ära.
ERA II 31, 435/6 (1) < Kose khk., Oru v., Ridaküla – Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930).
Maa valitsejad said ka surma mõista. Peamine Tallinna peksu-ja hukkamispaik asus nüüdse Liivalaia tänava maja nr. 8 taga kõrgendikul. Surmamõistetud aeti sinna piki Roosikrantsi ja Vaestepatuste (iidsed nimed) tänavat. Ka koha enese nimi oli Roosikrantsi (Rosenkranz). Seal seisid tulbad: kaks nn. hukkamisratastega, mille kodarate külge karistatav seoti; kolmas oli terava tipuga – sinna rebiti teise ilma mineja. Kiviehitis oli poomissurma mõistetuile. Verised lõhutud laibad jäeti mõneks ajaks oma kohale, et linnud söönuks saaksid.
Nüüdsete Vineeri tänava ja Pärnu mnt. 71 vahel oli ka hukkamispaik. Koht nimega Jeruusalemma- ehk Võllamägi oli määratud tollal omaette haldusüksuse Toompea kohtuotsuste täideviimiseks. Vähemalt 16. sajandil oli üsna väike hukkamiskoht Viru värava ees.
Linnarahvale omamoodi ajaviidet pakkus Raekoja platsil olev karistuskoht, mida esmakordselt mainitakse aastal 1337. See oli kunstlikult pisut kõrgendatud rajatis – häbipost, kus jagati peksukaristusi ja toimus isegi pisut piinamist. Ent vahel viidi ka surmaotsuseid täide
Kolu külas on Võllamäe nimeline koht vanadel kaartidel, kuid pole säilinud pärimust võllatõmbamise kohta seal.
Ka rahvakasvatuses kasutati kehalist karistamist. Oli juurdunud arusaam- kuidas inimest lapsena kasvatatakse, nii ta täiskasvanuna käitub. Väikelapsi hoiti sõnakuulmises hirmutamisega, räägiti kollidest, tontidest, näkkidest ja haldjatest, kes ilmuvad välja siis, kui laps läheb keelatud kohta või jätab vanemate korraldused täitmata. Kristlikud eestikeelsed õpetussõnad emadele kirjutati 17. sajandi lõpul aabitsassegi. Seal rõhutati:“ Vits ning nuhtlus annab tarkust, aga üks laps, kes oma meelt mööda kasvab, teotab oma ema. Karista sina poega, siis saab tema sind hiljem rõõmustama“.
Lapse kasvatamine pidi ikka vitsaga toimuma. Oli seisukoht: „ Lapsele peab sagedasti peksa andma, et laps inimeseks kasvaks“ (ERA II 83,418). Õpetati :“ Esimene vits, millega laps sai peksa, visatakse ära tulle, siis saab laps hästi tuline“ (ERA II 23, 187) ja kui lapsele esimest korda vitsu antakse, tuleb see vits aasta pärast lapse nähes ära põletada, selleks et laps vitsa kardaks“ (ERA 63560). „Kui tahad, et lapsel peksmise juures veri välja ei pea tulema, siis tõmba vitsa kimp enne peksmist kolm korda jala alt läbi“, õpetati Palamusel.
Riigivõim sekkus kasvatustöösse alles 19. sajandi teisel poolel:“ Kui ei nomimised, söitlemised, ei kinnipanneminne, egga muud sesuggused parrandamise nöud ja katsumissed ei möju, ning kui töistvisi ei sa parrata, kui et hirmu anda: siis peab sedda issalikko armoga antama; egga pea, ei körva peäle, egga keppiga lödama, vaid agga lapsevitsukestega vitsutatama. Kui sest abbi ei tulle: siis annab kirrikoöpetaja sedda, kirriko-vöörmöndri läbbi, möisa teada, ja pallub nöu anda, ja abbi sata“.
Eestimaa kooliseaduses kirjutati 1878: „Noomimine ja nuhtlus peavad lapsele meele tuletama, et käsu üleastumine üks kõlvatu asi on, mis nuhtlemata ei jää. Koolmeister katsugu aga, et ta seal juures lapsele ülekohut ei tee, ega liiga suurt trahvi peale ei pane. Noomimise ja nuhtluse viisid on: 1) kõva noomimine, muud kui hoidku koolmeister äkilise meele, teutava sõimamise ja harimata kisendamise eest;
2) nurgas seismine;
3) kõige alama paika istutamine, ehk kui seda koolis pruugitakse, häbi pingi peale istutamine;
4) kui laps ühte järge laisk on, koolis kinnijäämine, et ta, senni kui teistel meelelahutamise aeg on, peab õppimata tükid kätte õppima;
5) suure vallatuse, lausa vastupanemise ehk niisuguse koerustüki eest, mis suureks pahanduseks olnud, hirmuandmine vitsaga, mis aga kooli vöörmündri loaga ja tema nähes võib sündida. Karvustamist, kõrvade kiskumist, käega löömist ehk sõrmeotste löömist joone lauaga ei tohi koguni olla, niisamuti ei sünni last mõne pimeda ehk tervisele kahjulise paika kinnipanna“

Ihunuhtlust koolis siiski kasutati ja selle kasutamise kohta koolis järgmised näited kohturaamatutest: “ • Siis sai ette kutsutud kaks noort meest Nimmega: Mihkel Uustalu ja Ado Sep; Et koolmeister töstas kaiptust nende ülle et nemmad oletumad on olnud oma ramato öppimisega. Ja siis sai lebbi katsutud ja leiti sedda tössi ollevad. Siis sai nende kahe poisil antud vitso kummagil 15 hopi. Herra kitis heaks; ja maksid Strahvi valla laekasse kumbgid 90 kop. öbbe: Vahel aitas peks ka kaasa õpihimule, Orina kooli kohta seisab: „Maddis Soo, on mitto korda luggemise pärast vitso sanud, nüid kannab juba rohkem hoolt ja öppib parremini“.
Tori kohtus arutati ühe poisi küsimust – too ei tahtnud kooli minna. Otsus oli lühike ja asjalik: mõlemad, nii poeg kui isa, said nuhelda, poeg viis, isa kümme vitsahoopi. Veelgi kaugemale mindi Suure-Jaani kihelkonna Navesti koolis. Koolmeistri kurtmise peale, et ta laste peksmisega hakkama ei saa, otsustas kiriku konvent (1850): „Kolilaste karistamiseks üks jalapakk teha, millele härra von Drentel Navestist lubas omalt poolt raudahelad juurde anda“.
Ihunuhtlust ei saanud aga ülemäära palju kasutada, koolmeistrid nentisid: „Siis ei saada vanemad lapsi enam kooli“.

Peksukaristus oli seadustatud ka esimeses Eesti Vabariigis. 1939.aastal hakkas kehtima president Konstantin Pätsi dekreet «Tööpõlgurite töölaagrite seadus» ja dekreet sisaldades sätet, mille kohaselt võis töölaagri asuka suhtes rakendada ihunuhtlust, anda karistatava paljastatud istmikule kuni 25 vitsalööki.

Eesti tollases parlamendis vaidlusi põhjustanud seadus pidi tööle panema need, «kes töö põlgamise pärast tööta ja elu ülalpidamisallikata ümber hulguvad», kerjused ning isikud, kes «raiskavad oma töötasu või muu tulu alkoholiste või narkootiliste ainete tarvitamise peale sellisel määral, et nad ise äärmises viletsuses elavad.»
Töösunduse ja ihunuhtluse positiivseid mõjusid tõi Riigivolikogus esile Juhan Kaarlimäe: «Niisuguste inimeste (st tööpõlgurite) suhtes on minu arust päris hea, kui nad … rusikaõigust ka omal nahal tunda saavad…»

18. juulil 1938 andis kohtuminister Albert Assor korralduse avada Harku vangla maa-alal tööpõlgurite töölaager. 18. juulil 1938 andis kohtuminister Albert Assor korralduse avada Harku vangla maa-alal tööpõlgurite töölaager. Paar nädalat hiljem avaldas «Uus Eesti» töölaagri kandidaatide võimaliku arvu. Kokku saadi umbes 70 inimest: Tartu- ja Valgamaal 22, Tallinnas ja Harjumaal 15, Viru- ja Järvamaal 10, Valgamaal 2 ning Kiviõlis 20.
    Päewalehes 30.juulist 1938 kirjutati: „ ..Selle seaduse elluwiimine töölaagri asutamise näol Harkus, alates 1. .aug. s. a., on kutsunud esile laiades seltskonnakihtides ja ajakirjanduses elawat huwi ja heatahtlikku wastukaja. üldsuse arwamine on selles küsimuses küpseks saanud ning on haruldaselt üksmeelne. Võib öelda, et see on üks wiimass aja sotsiaalüritusi. mille teostamine on eriti leidnud tunnustawat heakskiitmist“.
    Tähelepanuväärselt olid esimese poole aasta vältel kõik töölaagri-kandidaadid mehed. Kuigi septembris teatas ajaleht «Uus Eesti», et materjalide kogumist on alustatud on ka 24 naise kohta, kes olevat «enamikus põhjakäinud tüübid, elupõlised avalikud naised, kes elatavad end nüüd kerjamise ja näppamisega …», ei saanud ühestki naisest töölaagri elanikku ega isegi laagrikandidaate.
    Kehalise karistuse protseduur allus kindlatele reeglitele: karistatava silmad tuli kinni siduda ning seejärel viis keegi valvuritest karistuse täide. Peksmise juures pidid olema kõik valvurid, et süüdlane ei teaks, kes teda lõi. Kindlasti pidi nuhtlemise juures olema ka arst või «sanitaarvalvur» ning laagri juhataja või tema asetäitja. Seaduse kohaselt võis vitsa anda vaid meestele. See tekitas paksu verd ka Riigivolikogu arutelul. Saadik Penno arvas, et dekreet on ihunuhtluse osas põhiseaduse vastane.
    Ihunuhtlust lubavat sätet rakendati teadaolevalt vaid ühel korral. Potentsiaalsete peksukandidaatide heameeleks muutis Riigivolikogu 19. jaanuaril 1939 seadust ja ihunuhtlus kaotati.

Artikli koostamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi kogusid, Heino Gustavsoni artikleid, Luup 15.04.1996, Tuna 2012, Horisont 2000 nr 4.
Ly Renter