Kose-Uuemõisa on üks Eesti vanemaid mõisaid. Varaseim teade kirjalikes allikates pärineb 1340. aastast, mil mõisat on mainitud Nova Curia (uus mõis) nime all. 1241. aastal koostatud Taani hindamisraamatu suures Eestimaa nimistus on mainitud kahe adramaa suurust Tapawolkae küla, mis arvatakse olevat esimene katse sellesse piirkonda mõisat rajada. Mõisate varajane rajamine Harjumaal on seletatav Tallinna kui olulise tugipunkti lähedusega ja ka soodsate turustamisvõimalustega.
On tõenäoline, et keskuse esialgne asukoht muutus ja sellest sai mõis ka nime. Nii on Kose-Uuemõisa üks vähem kui paarikümnest juba Taani ajal eksisteerinud läänivaldusest. Tõenäoliselt oli Kose-Uuemõisa läänistatud kõigepealt Taani asehaldurile, kapten Woghaen Palnisunile, hiljem tema järeltulijatele, keda kirjalikes dokumentides mainitakse kui Uuemõisast pärit vasalle.
Kuna muistne Kose kihelkond oli 1343 aastal Jüriöö ülestõusu ajal üks kõige enam haaratud piirkondi, võib päris kindlasti väita, et see mõis ülestõusu ajal hävitati.
Liivi sõja ajal kannatasid Kose-Uuemõisa ja selle ümbrus korduvalt venelaste ja mõisameeste rüüsteretkede läbi. Johann Gottfried Arndti Liivimaa ordumeistrite kroonika andmetel põletati Kose-Uuemõisa vasallielamu 1560. aasta nelipühade ajal venelaste poolt maha. Sama kordus jaanuaris 1573, mil venelased alustasid uut pealetungi.
Keiser Nikolai I tütred Kose-Uuemõisas talgutel
Mõis uppus rohelisse ja sissesõidukohale oli püstitatud auvärav. Saabumisel läksid printsessid nende jaoks valmisseatud tubadesse, et teha veidi tualetti ja ilmusid siis võõrastetuppa. Varsti selle järele mindi saali, kus einestati. Eine järele jalutati rohuaias ja sellega liituvas koplis. Sealt oli väga ilus väljavaade aasadele, kus ühinevad kaks jõge. Üle jõe viis kitsas purre. Sellest lippasid printsessid niisuguse julgusega ja kiirusega üle, et saatjaskond lausa jahmus. Jalutuskäigult tagasi tulles võttis seltskond trepil istet. Samal hetkel hakkasid mõlemal pool torupillid hüüdma. Talgulised tulid. Tuldi kahelt poolt torupillimängu saatel. Mõlema rongkäigu eesotsas sammusid rahvariides külatüdrukud, talgute sümbolina rukkivihk käe peal. Ühelt poolt tulid talgulised Järvamaalt, teiselt poolt Hiiumaa omad kirevates seelikutes ja kettidega puusa peal, Kose-Uuemõisa oma rahvas lõpus.
Talgulised möödusid külaliste eest ja asusid siis laudade ümber, mis olid kaetud lõunatoiduga. Üks vana ja auväärse välimusega talutaat ütles sõnad ette ja kõik kooris laulsid söögilaulu. Laulu lõppedes pakuti igale talgulisele naps viina söögialuseks.
Kui keisritütred olid lasknud kindralkuberneri kaudu ütelda, et neid rõõmustab näha kõiki neid inimesi, pakuti keisritütardele ka talgutoitu. Talitaja tuli hõbedase leivataldrikuga ja supitirinaga, asetas need printsesside ette ja palus, et nad maitseksid seda. Printsessid tegidki seda ja noorem neist leidis leeme olevat päris eeskujulikult hea.
Pärast lõunasööki läks osa talgulisi aasadele loogu võtma. Saksad aga istusid paatidesse ja tegid lõbusõidu jõel. Niidetud heinamaal ja karjakoplis sõid lehmad ja hobused karjaste järelvalvel. Aegajalt puhusid karjased omatehtud kasetohust pasunaid. Talurahvas võttis loogu ja laulis. Lõbusõidu lõppedes tuli rüütelkonna peamees von Grünewaldt kolme karupojaga. Karupojad purelesid isekeskis, ajasid üksteist taga, ronisid puude otsa ja tegid sada tempu, mis äärmiselt lõbustas keisritütreid.
Algasid rahvalõbustused. Jõe äärde olid libedaks hööveldatud palgid püstitatud ning nende otsa paigutatud kaabud ja kaelarätid. Kes suutis siledat posti mööda üles ronida, võis võtta enesele kaabu või kaelaräti. Paljudele jäi see võit kättesaamatuks, sest juba poole pealt libiseti alla. Tüdrukutele ja naistele korraldati võidujooks kottides. 40-50 tüdrukut astus jalgupidi tühjadesse kottidesse ja koti ülemine äär seoti ümber puusade. Jooks oli täis koomilisi juhtumisi. Poistele oli järgmiseks numbriks rattaga märki viskamine. Auhinnaks noad. Sellele järgnes võidujooks tüdrukutele. Võitjad said kingiks väga ilusaid rätikuid ja neid näidati hiljem ka keisri tütardele. Tagatipuks oli tants torupillide saatel. Mängis 8 torupillimeest vaheldumisi. Rahvatantsud meeldisid oma kui ka Peterburgi sakstele väga. Keisritütred jalutasid rahva keskel ja vaatasid tantsu pealt. Üks torupillimees oli pannud oma torupilli kõrvale ja ise eemale läinud. Kohe asusid printsessid Maria ja Olga näppudega vajutama ja saidki hääle kätte. Torupilli omanik olnud ise selle üle väga uhke ja kiidelnud teistele: „Aga printsessid pistsid ise minu pilli“. Hilja õhtul jõuti Tallinna tagasi.
Parun Rossillon andis kiitva otsuse talupoegade käitumise kohta: Igale oli antud ainult üks naps viina, kuid õlut oli juba 13 vaati tühjaks joodud, aga ühtki joobnut polnud näha“. Mihkel Aitsam
Allikas: Keiser Nikolai I tütred Kose-Uuemõisas talgutel. Päevaleht. 24.12.1934. (lühendatud)
Kose-Uuemõisa mõis on kuulunud alates 15. sajandist erinevatele omanikele. 17. sajandil läks mõis kaheks sajandiks Tiesenhausenite valdusesse. 1834. a. müüsid Tiesenhausenid mõisa Wilhelm Von Straelbornile ja see omakorda 1850. aastal Natalie-Caroline Uexküllile.
Natalie neiuna Harder, oli rikas Peterburi pankuri tütar. Natalie ema oli Peterburi ettevõtja ja õuepankuri Ludvig Johann von Stieglitzi tütar. Isa Johann David von Harder oli Madalmaade konsul Peterburis.
17-aastane Natalie von Harder oli 14. jaanuaril 1850 Peterburis abiellunud kaardiväe rittmeistri Jakob Woldemar von Uexkülliga. 1850. aastal ostis Natalie Uexküll Kose-Uuemõisa mõisa, mille juurde kuulusid Leva ja Kirimäe karjamõis ning Ikaspalu ja Brunthal.
Natalie Uexküllile oli südamelähedased kunst ja muusika. Ta toetas mitmete noorte õpinguid, näiteks Paul Raua kunstiõpinguid Düsseldorfis aastatel 1888–1894. Raud naasis kodumaale ja sai siin esimeseks kodumaale elama asunud professionaalseks kunstnikuks. Kohe 1894. aastal maalis Paul Raud paruniprouast portree, mida on kirjeldatud kui viimistletut ja väljapeetut. Suuresti tänu sellele tööle sai Paul Raud palju tellimusi baltisaksa aadlilt ja pälvis tunnustuse portreemaalijana.
Jakob ja Natalie Uexkülli ajal ehitati Kose-Uuemõisa mõisakompleks välja.
Hilisklassitsistlik, neorenessanslike joontega mõisahoone valmis 1857. aastal. Hoone oli pikk kiviehitis, keskosa ja tiibehitised kahe- ja neid ühendavad galeriid algselt ühekorruselised. Massiivses keskosas on säilinud keskajast pärinevaid osi.
Peaukse ees on kinnine esik, mille peal oli väike metallpiirdega rõdu. Peahoone keskteljel teisel korrusel oleva akna kohal asus Uexküllide vapp.
Teises reas paremalt istuvad Woldemar ja Jakob Uexküll. Kaukaasias reisides tõi Jakob Uexküll endale ihukaitsjateks kaasa kasakad, kes teda kõikjal saatsid. See aitas esile tuua paruni suursugusust ja üleolekut naabermõisnikest.
1911. aastal oli saalis neli sohvat, kolm patja, kušett, 18 lauda, 34 tooli, kaks taburetti, neli lauda lilledele, palmialus, lamp, kroonlühter, neli seinalampi, kaks kaheharulist lühtrit, viis lillepotti, eraldussirm, marmorkuju koos postamendiga, kaks suurt ja üks väike vaip, noodialus, tsitter, harmoonium, klaver, 28 maali, viis ukse eesriiet, neli kardinat, noodikapp ja kuus jalapinki.
Kuna väärtuslikumad asjad asusid parunessi Toompea majas, siis jäi Kose-Uuemõisa sisustus luksuse poolest alla mitmete vähemjõukate perekondade mõisatele.
Neogooti stiilis Kose-Uuemõisa mõisa kabel valmis 1886. aastal ja sinna maeti
mõisaomanik Natalie von Uexkülli Saksamaal 1885. aastal surnud abikaasa Jakob Johann von Uexküll.
Kabeli lõhkumine sai alguse 1940. aastate lõpus kui tekkis mõte kasutada telliseid ehitusmaterjalina. 1949. aastal lammutati katus, aga tsementmördiga laotud tugevad müürid pidasid lammutuskatsetele vastu.
Ülo Roosnurme sõnul tehti plekkkatusest tsinkpanged. Kuna plekk oli paks, siis ämbrid vett pidama ei hakanud. Sellest sai alguse kabeli kiire lagunemine.
2020. aasta seisuga on varemed konserveeritud, ehitatud uus katus, kividetailid restaureeritud, paigaldatud uus peatrepp.
Pargi suurus on 26,7 ha. Pargis kasvab palju puu- ja põõsaliike ning pesitseb hulgaliselt linde.
Peahoone ette jääb muruväljak auringiga, hoone taha muruplats poolkaarekujulise teega. Peahoone keskteljelt kulgeb tee pargi sügavusse. Peahoone ümbruses on pargipuistu kunstlikult rajatud, domineerivad tamm, jalakas, saar, vaher, pärn, lehis, jaapani nulg, mandžuuria pähkel jt. Kaugemal looduslikus pargis on tegemist peamiselt kase ja kuuse segapuistuga, aga esinevad ka lehistegrupid ja suured tammed.
Pargis on tiik, palmimaja varemed, staadion ja lauluväljak. Pargi lõpus asub Uexküllide perekonna matusekabel.
Triiphoones kasvatati mitmesuguseid lõunamaiseid ilupuid. Suvel toodi need suurte pottidega kaunistama pargi teede ääri, suured agaavid istutati lilleklumpide keskele.
Hoone oli algselt palmimaja, mille külgedel paiknesid triiphooned, esiküljele oli kujundatud alpiinium. Triiphoones kasvatati mitmesuguseid lõunamaiseid ilupuid. Suvel toodi need suurte pottidega kaunistama pargi teede ääri. Viinamarjad andsid igal aastal head saaki. Triiphoone keskel, palmimajal, asetses suur kell. Hoones asusid ka aedniku eluruumid.
Eestimaa Aiandusseltsi instruktor Friedrich Winkler viis 1899 läbi mõisaparkide ja aedade ülevaatuse. Kose-Uuemõisa mõisa park ja triiphoone said järgmise hinnangu: Selle mõisa pargid omavad õiguse ja kuulsuse olla meie provintsi parimad. Haljasalade hooldamisele pööratakse palju tähelepanu. Laitmatult hooldatud suured vaippeenrad on tänavu minu ettepanekul täiendatud õitsvate taimedega. Viinamarjamajad annavad igal aastal head saaki. Väga noored persikupuud kasvavad liiga puiseks. Siin mööduvad enne mitmed aastad, kui need puud saavad vajaliku saagikuse. Rikkaliku lubja ja ehitusprahi lisamisega saadakse seda üsna kiiresti. Suures viljapuuaias algavad sügisel korrastustööd.
Foto tagaküljele on kirjutatud toatüdruk Miili ja toapoiss Karla. Aita välja selgitada, kes on pildil.
Rohkem on teada järgmistest Kose-Uuemõisa mõisa teenijatest:
Prits Tamme 1857-1911 oli pärit Munalaskme mõisast, Kose-Uuemõisas töötas aidamehena, hiljem piiritusevabriku meistrina. Abiellus Leena Soolmanniga 1870 – 1957 Orust, kes töötas Kose-Uuemõisa mõisas köögiteenijana, peale Pritsu surma pesupesijana. Pritsul ja Leenal sündisid kaks last Helmi 1899-1972 ja Otto 1905-1965.
Kose-Uuemõisa viimane kutsar Magnus Steinberg 1865-1936 abiellus toatüdruk Emilie Raabiga 1866-1951. Magnus Steinbergile antud asunikutalu Krei külas peavad kutsari järeltulijad. Magnus ja Emilie on maetud Kose kalmistule
Foto tagaküljele on kirjutatud Viidase Liine, virtin Liisi ja Heinrich von Uexküll ülikonnaga. Aita välja selgitada, kes on pildil.
Allikad:
Kosejõe Kool 65. Kosejõe Kool. 2008
Stendid „Kose-Uuemõisa läbi aegade“, mis asuvad Kose Kihelkonna Muuseumis
Kose-Uuemõisa mõis N. v. Uexkülli matusekabeli konserveerimisettepanek. 2002
Helve Voll, Hardo Voll. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila. 2002
Ahti Vuks. Kose-Uuemõisa mõis. Bakalaureusetöö. Tallinn. 2004
Mälestusi Kosejõelt II Kose-Uuemõisas. 2008
Koostas: Marju Verk