Eesti maaelu keskusteks olid sajandeid kirik, kõrts, hiljem ka kool. Kirik, kõrts ja veskikoda – need on kõikidele alati lahti, öeldi Amblas.

Kõrtsid kuuluvad Eesti külamaastikku vähemalt 15.sajandist, linnakõrtsid on veelgi vanemad.  17.sajandi lõpul oli enamikel mõisatel  kõrts või mitugi.

On arvatud, et õllepruulimine sai eestlastele tuttavaks 13. sajandil sakslaste kaudu kuid kindlasti oli  oskus teada juba muinaseestlastele.

Kui õlu oli tuntud Eestis läbi keskaja, siis viinapõletamist alustati alles 15. sajandil. 17.sajandist alates sai viinapõletamisest mõisnike monopol. Vaatamata sellele, et talupoegadel oli viina tootmine ja müümine rangelt keelatud, tehti seda siiski. Õllepruulimise õiguse oma vajadusteks suutsid  talupojad säilitada.

Keskaja algupoolel nähtavasti maal kõrtse veel ei olnud. Reisijad ööbisid vastavalt sotsiaalsele positsioonile linnustes, mõisates või taludes. Suurtes maanteede äärsetes mõisates oli palju öömajatahtjaid ja nende kostitamine läks küllalt kulukaks. Tähtsatele sõjaväeteenistujatele, kulleritele ja riigitegelastele ei saanud aga ära öelda – vastupidi, tuli anda veel küüthobuseid või teinekord võeti neid rahututel aegadel vägivaldseltki. Et pöörata kulud tuludeks, mõeldi välja kõrts, kus reisija saaks prassida või paastuda oma kulul nii, kuidas rahakott lubas. Kõrtsmik oli rentnik ja tema tasuta ühelegi külalisele õllekannu ei ulatanud.

Seaduste kohaselt sai kõrtsist peale öömaja osta veel toitu ja jooki, hobustele heinu ja vahetada raha eest küüthobuseid. Kõrtsid olid juba varustatud hobusetallidega.

Kõrtse asutasid mõisad, kirikud ja linnused. . Rootsi küüdiseaduse järgi pidi kõrts pakkuma igast seisusest ränduritele öömaja, raha eest toitu ja jooki ning hobustele heinu ning tagama küüdihobuste vahetuse.

 Osa kõrtse hävis Vene-Rootsi sõjas 1656.-1658. aastal, nagu selgub Riia kindralkuberneri Claus Totti politseikorraldusest 1671. aastal. Nõuti kõrtside taastamist ja sama korralduse peatükk VII § I järgi pidi seal leiba, õlut, viina, kaeru, heina ja õlgi müügil leiduma.

Peale Põhjasõda edenes kõrtside ehitus Eestis vaevaliselt põllumajanduslike raskuste tõttu. Alles 18. sajandi teisel poolel, kui Eesti piiritusele avanes Vene turg, hoogustus kõrtside ehitus järsult. Maanteede äärde tekkisid suuremad puidust kõrtsihooned, mis olid kõik kas ühe või kahe talliga. Need maanteekõrtsid täitsid küllalt tihti ka hobupostijaamade funktsioone.

Kõrtside arv on olnud tihedas seoses mõisate õlle- ja viinatoodanguga. Tõenäoliselt kattis juba keskaja lõpul Eesti- ja Liivimaad üsna tihe kõrtside võrk. Enamasti igal mõisal oli kõrts, mõnel aga rohkemgi. 1688. aastal oli Rakvere mõisal näiteks 4 kõrtsi, ühel Kullamaa kihelkonna mõisal oli isegi 6 kõrtsi. 18.sajandi kõrtside arvuks hinnatakse arvuliselt 1224, 1823. aastal 1423 kõrtsi.

Kõrts oli ka joomapaik. Keskmiseks viina kanguseks oli kõrtsis 50 kraadi. Viina müüdi tembeldatud vasknõudes:  toop, pool toopi, kortel. Viina müüdi tembeldatud vasknõudes:  toop, pool toopi, kortel. Kõrtsid olid talupoegade kokkutuleku ja mõttevahetuse kohad, eriti pühapäevadel. Ei olnud harukordne pilt, kus perenaine või tüdruk läksid kirikusse, peremees või sulane astusid sisse kiriku vastas paiknevasse kõrtsi. Seal arutati päevasündmusi kaugemalt ja lähemalt ja võeti vastu otsuseid, mis tihti olid sihitud mõisnike ja kirikuisandate karjuva ülekohtu ja omavoli vastu. Talurahvarahutuste ajal olid kõrtsid kogunemiskohtadeks, staapideks tegevuse koordineerimisel võitluses mõisnike, haagikohtunike ja sõjaväeüksuste vastu. Kuid kõrtsihoones sõlmiti ka rahulikke kaubatehinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid ning korraldati tantsuõhtuid. Seega võib tolleaegset kõrtsi lugeda kaasaja mõttes esimeseks maarahva ühiskondlikuks hooneks. See täitis üheaegselt nii võõrastemaja, söökla, kaupluse, kultuurimaja kui ka koosolekuruumi funktsioone. Ei olnud harvad juhused, kui isegi kihelkonna- või köstrikool leidis ulualuse kõrtsihoones.

Raudteeliikluse arenedes kaotasid kõrtsid oma tähtsuse. Pärast riigi viinamonopoli kehtestamist 1900. aastal, kõrtsid suleti. Nendes hakkasid tööle viinapoed, kauplused, ehitati ümber seltsimajadeks või muudeks hooneteks.

Kõrtsihoone on seotud väga mitmesuguste elu külgedega: looduslike tingimustega, asendiga, kõrtsmiku lisateenistusaladega, ehitustehnika arengutasemega, majanduslike ja klassisuhetega, kõrtsmiku perekonnaseisusega, ühiskondlike tavade ja traditsioonidega. Kõik see mõjutas kõrtside tüüpe, mõõtmeid, väliskuju ja dekoori.

Kuna keskajal tekkinud kõrtsihoonetest tänapäevani ühtegi säilinud pole, võetakse prototüüpide selgitamisel aluseks ürikuid, vanu reisikirjeldusi ja ajaloolisi uurimusi.

Kõrtsihoonete arhitektuuril on tugev seos taluarhitektuuriga, kuid ka mõjutusi mõisaarhitektuurist tulekolde – mantelkorstna näol, mida taluhoonetes pole esinenud. Talupojakõrtsidel enamasti puudusid kambrid peenemate külaliste jaoks, kohati ka rehealused veoloomade paigutamiseks. Parematel maanteekõrtsidel oli peale üldise kõrtsitoa veel kaks-kolm kambrit. Kõrtsitoaga samas korpuses oli rehealune, kus leidsid varju hobused ja veokid.

17. sajandil leidus kolme tüüpi kõrtsihooneid. Esimese tüübi moodustasid ilma tallita talupojakõrtsid ehk külakõrtsid. Teise tüübi ühe talli ja rehealusega maanteekõrtsid. Kolmanda tüübi moodustasid kahe talliga maanteekõrtsid.

Ilma tallita kõrtsihoone tüüp on tõenäoliselt välja kujunenud Eesti rehielamu vanimast primitiivsest kahe ruumiga, mis olid tare ja rehealune, tüübist. Vanade kõrtside kirjeldustes esineb küttekoldena alati ahi nagu taluelamuteski, mantelkorstnate kohta viiteid ei leidu. Seega kirjelduste järgi vanade kõrtsihoonete ja elurehtede arhitektuur põhijoontes ühtib.

Ühe talliga kõrtsihoone on kujunenud samuti eesti rehielamust. Vanimal tüübil koosnes kõrtsi eluosa ühest ruumist, analoogiliselt rehielamu arenguga kasvas ruumide arv kahele, edasi kolmele ja rohkemalegi. Algul elas ainsas kõrtsitoas kõrtsmik, hiljem tekkis kõrtsitoa taha kas üks, kaks või enamgi kõrtsmiku elu- ja majandusruumi (letiruum, sahver, eluruum), lõpuks lisandusid kõigele eelnevale veel saksakambrid. Küttekehaks oli tavaliselt kerisahi või mantelkorsten.

Kahe talliga kõrtsihoone tüüp on kõrtside arengu lõpptulemus. See on välja kujunenud ühe talliga kõrtsihoonest teise talli lisamise teel. Kahe talliga kõrtsihooneid esineb Eesti ja Põhja-Läti alal. Teise talli tekkimist lisaks esimesele tingis nähtavasti kohapealne vastuolu talupoegade ja sakslastest aadlike vahel. Neil aladel, kus talupoeg allus oma rahvusest mõisnikule, – Venemaal, Leedus ja Poolas – niisugust kahe talliga kõrtsitüüpi ei tekkinud. Ööbimisruum või ka kaks ööbimisruumi asusid tavaliselt kõrtsitoaga lähestikku või kõrvuti. Nad olid vahel läbikäitavad, vahel ka mitte.

Tavaliselt oli ühe sissepääsuga kõrtsidel eeskoja taga mantelkorsten-köök, eeskojast paremal suur kõrtsituba, vasakul saksakamber või saksakambrid. Sealpool, kus paiknes saksakamber oli ka sakste hobusetall, ja paremal talupoegade kõrtsituba ning hobusetall. Kõrtsmiku eluruumid, sahver ja letiruum paiknesid alati kõrtsi elutoa tagaküljel.

Kõrtsikultuuri hiilgeaeg oli 19.sajandil, see püsis kohalikul piiritusetööstusel, mille toodang müüdi Venemaa turule. Piiritusetööstusel oli suur tähtsus mõisa sissetulekus,  moodustades nii mõneski mõisas  50 protsenti või rohkemgi mõisatööstuse kogutoodangu väärtusest.

1895 oli Eestimaa kubermangus 1448 kõrtsi, umbes sama palju ka Liivimaal.  Riigi viinamonopoli kehtestamisega 1900 enamik kõrtse suleti.  Edaspidi tegutsesid endistes kõrtsihoonetes  einelauad, seltsimajad või olid kasutusel eluhoonetena.

Kuivajõe kõrts rajati  maantee äärde,  teede ristumiskohta, sealt suundus tee Kose kirikusse. Seega jäi kirikutee äärde. Kuivajõe kõrtsis realiseeriti Kose-Uuemõisa viinavabriku toodangut.

Kuivajõe kõrtsi täpne ehitusaeg on teadmata. 1805.aastal oli see kindlasti olemas, see oli samal aastal toimunud mõisavastase mässu ajal talupoegade kogunemiskohaks võitluses mõisnike vastu. 

11. oktoobril 1805.aastal kogunesid siia Kose-Uuemõisa teomehed, kes otsustasid keelduda öisest rehepeksust ja esitasid parunile oma nõudmised. Mõisnikud kutsusid Kose-Uuemõisa 192 sõdurit ja ohvitseri.  Teomehed kogunesid Kuivajõe kõrtsis ja  saatsid käskjalad abi järele.   Abi tuligi Ojasoolt, Harmist, Habajalt, Triigist, Kuimetsast ja Kaiust ja mujalt. Ülestõusnute juhtideks olid Kõlli Toomas Karlast, Harmi Evart ja Põua-Päärna Mait Kolust. Kose-Uuemõisa sõda toimus 14. oktoobril. See oli üks suuremaid talupoegade relvastatud vastuhakkusid 1805. aastal. Ajaloos on see episood tuntud Kose-Uuemõisa sõja nime all.

Hoone seinal on mälestustahvel tekstiga SIIA KOGUNESID/ 11.OKTOOBRIL ( 29.SEPT V.K.J.) 1805.AASTAL/ MÕISNIKE RÕHUMISE VASTU ASTUNUD ÜLESTÕUSNUD KOSE KIHELKONNA TALUPOJAD./

Hoone üldine arhitektuurne lahendus võimaldab hoone ehitusaja paigutada 18.sajandi II poolde või 19.sajandi algusesse. 

Arhiivi materjalidest on säilinud Eestimaa Vastastikuse Tulekindlustuse Seltsi kindlustuspoliis 1883. aastast, kus  on teiste hoonete hulgas märgitud Kuivajõe kõrts.

Kuivajõe Vallavalitsuse poolt 1921 välja antud tunnistuses nr 841  omandiõiguse tõendamiseks kõrtsikoha rentnikule Jaan Jaani poeg Jaansonile on kirjas, et Jaanson  on seda kohta  pidanud 1882.aastast. Kõrts oli selle koha peal tegevuse lõpetanud  umbes 45 aastat tagasi. 1921. aastaks oli kõrts sada aastat vana. 1875 ehitati kõrts mõisa kulul ümber. 

Kohaliku pärimuses on lugusid teomeeste kohta, kes öiselt rehepeksult kõrtsi suundusid. Helene Uidakülli (sündinud 1906) mälestuste järgi sidunud rehepeksult tulnud talupojad hobuste saba külge viljavihud ja vahetanud viljapead kõrtsis viina vastu.

Kuivajõe kõrts, ERM Fk 2909:281, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/898354 

Kõrtse oli lähiümbruses veelgi. Saula kõrts oli Saula silla juures ja jäi uuele maanteele ette. Kõrts lükatud jõkke. Kolu kõrts teisaldati ja asub Eesti Vabaõhumuuseumis. Ka  Ristil oli kõrts.

Kuivajõe kõrtsihoone on riikliku kaitse all ehitismälestis kui stiilipuhas näide tüüpilisest kahe talliga, kahe sissepääsuga ja ilma ulualuseta kõrtsihoonest, mis levis Eestimaal ja Põhja-Lätis. Kõrtsihoone on liigendamata ühekorruseline viilkatusega sümmeetrilise plaanilahendusega hoone, 50,8 m pikk ja 11,5 m lai. 1883.aasta tulekindlustuslepingu järgi oli katus algselt kaetud pillirooga. Hoone on enamuses säilitanud oma esialgse planeeringu. Hilisemate viimistluskihtide all on osaliselt säilinud esialgne viimistlus (lae laudis, kõrtsiluugid, ukseavad, 1 vaheuks, korstnajalad jms.

Ly Renter