Vesiveski vanem nimetus oli vesikivi. Keeleteadlased oletavad, et vee jõul liikuma pandav  jahvatusvahend tekkis läänemeresoomlaste alal ja varem kui II aastatuhandel. Sõna „veski“ arvatakse olevat tekkinud liitsõnast vesikivi. Murdekeeles on säilinud sõnad veske, väljend  „kivil käima“ tähendab veskil käimist. 

Algselt tähistas veski teravilja jahvatamise seadet, hiljem tähistas sõna ka hoonet. 

Vanimad teated vesiveskitest Eesti alal pärinevad 13.sajandist, mil mungakloostrite,  ordulinnuste ja vasallmõisate juurde hakati rajama veskeid. Veskid olid olulised  majandusüksused. Mõisa kirjeldamisel nimetati ikka veski olemasolu. Kose vesiveskit on  nimetatud 1346.aastast. Praegune veskihoone Pirita jõe ääres on ehitatud 1884. Veski koos  juurde kuuluvate maadega oli Ravila mõisa omanduses.  

Veskid olid talurahvale kokkusaamise ja suhtlemise paigaks. Mõnel pool on veskites käinud  seltsimaja puudumisel harjutamas isegi kohalik pasuna- või laulukoor. Veskites oli kõige  rohkem tööd sügisel, mil veskikivid käisid ööd-päevad läbi nii, et pöörlevad puuosad kippusid  mõnikord lausa suitsema. Heinaajal peale heinaleiva jahu jahvatamist oli veskil seisuaeg. 

Mölder jahvatas esimese uudsevilja matita. Tavaliselt võeti matti igast kotist 2-3 toopi, mis  valati veski toa lael seisva mativilja kirstu kaaneaugust sisse. 

Möldrid olid lugupeetud mehed, kel pidid olema terased mehed: silm, nina ja keel, et otsustada  terade headuse üle; kuulmine ja kompamine masinate käigu hindamiseks; lisaks kuldsed käed  veski parandamiseks ja lahe loomus veskilistega läbisaamiseks. Veskil liikus alati palju  rahvast. Sepapajas ning veskikojas aeti kõige magusamad jutud. 1940 oli Eestis 759 vesiveskit.  

Legendi järgi kinkinud Ravila mõisnik veski oma toapoisile teenistuse eest, arhiivimaterjalid  kinnitavad aga rendilepingu sõlmimist. 

1912 sõlmis Aleksander Rosenberg Ravila mõisa valitsejaga 12 aasta peale lepingu Kose veski  ja“ Konna“ veski kasutamiseks, selle lepingu järgi maksis Rosenberg 500 vene rubla aastas  renti, millesse oli sisse arvatud veski juurde kuuluvate maade kasutamine, karjatamise õigus  mõisa metsas ja metsamaterjali saamine hoonete ning veski parandamiseks. „Konna“ veski asus  umbes 300 meetrit allpool Kose veskit. 

Eesti iseseisvus ja 1922 võeti Ravila mõis riigi poolt üle. Maareformi täideviimisel võõrandati  Kose veski maadest 3/4 Kose arstile ja kolmele asunikule kasutamiseks. 1/4 jäi veski juurde.  Veskid läksid Põllutööministeeriumile, mis andis Kose vesiveski ja „Konna“ veski 25 aastaks  Rosenbergile rendile 1.maist 1922 kuni 1. maini 1947 aastarendiga 800 krooni. Veskikoha  suurus oli 14,60 ha- põldu 6 ha, heinamaad 5,8 ha, karjamaad 1,70 ja muud maad 1.10 ha. 

Rendilepingu järgi kohustati rentnikku kahe aasta jooksul veskile uue katuse panema ja teiste  hoonete katuste parandamist viie aasta jooksul oma kuluga Põllutööministeeriumi poolt  kinnitatud plaanide järgi. Kuue aasta jooksul veskile uue turbiini paigaldamist ja veski kanali  süvendamist, veekindla paisu ehitamist omast materjalist ja uue sisseseade paigaldamist kümne  aasta jooksul. Rentnik Rosenbergi arvutuste järgi oli selle teostamiseks vaja miljon krooni ja  rohkemgi, kuid sissetulekud olid tagasihoidlikud. Kose veski probleemiks oli veepuudus, suvel  kuival ajal ja ka talvel veski seisis. 

Kose vesiveski plaanid Eesti Rahvusarhiivi kogudest. 

Veski oli ka halvas korras. Rosenbergi kirjas Tehnika Peavalitsusele on antud järgmine hinnang:  „Vesirattad on mädanenud ja käivad vaevalt selle talve läbi, siis on nemad otsas.“ Üks Kose  ärimees püüdis veski kehva seisukorda ära kasutada ja püstitas jõe kaldale jahuveski, mis  traktori jõul töötas. 

1928 tegi Rosenberg avalduse Riigimaade valitsusele taotlusega osta ära Kose vesiveski ja  „Konnaveski“ koos maadega. Taotlusele vastati eitavalt, tolleks ajaks oli vastu võetud riigile  kuuluvate tööstuskohtade müügi seadus, kuid seadust teostada ei saanud, sest puudusid  vastavad juhtnöörid menetlemiseks valitsuse poolt. 

Eraldiseisvat „Konna“ veskit ei kasutatud 1920.aastate keskpaigast, 1931 seisuga puudus seal  ka sisseseade, „Konna“ veski paisu ei saanud üles tõsta, sest vesiveski turbiini kanal oli tehtud  niivõrd sügavaks, et konnaveski paisu tõstmisel ei töötanuks vesiveski. Pais takistanuks kanalist  vee ärajooksu. 1931 taotles Rosenberg „Konna“ veski hoone ja paisu lammutamiseks luba.  Kose jaoskonna riigimaade valitseja arvates kartis Rosenberg, et veski läheb kolmandale isikule  kasutada, talle tekiks konkurent. Otsustati, et „Konna“ veski krunt eraldatakse vesiveski  krundist ja pannakse enampakkumisega müüki, veepaisutamise õigust krundiostjale ei anta. 

1934.aastaks ostis Rosenberg vesiveski ja „Konna“ veski riigilt ära. Hoone keskmises osas asus  jahuveski, mis võttis enda alla kaks esimest korrust, villatööstus asus kolmandal korrusel.  Jahuveski esimese korruse ruumides olid 2 jahukivi, jahusõel, kroovimise masin, tangulõikaja,  vilja elevaatorid ja tolmukogumise kotid, teisel korrusel asusid kivide ja kruubimasina  viljakolud, kottide ülestõstmise vints, 3 viljaelevaatorit ja tolmukogujad. Jahuveskis töötas üks  tööline, kelle elukorter asus samas hoones teisel korrusel. Villatööstuses oli villahunt,  eelkraasimise masin, vatimasin, eidemasin, käsiketramise masin 300 värtnaga ja villakaalud, 1938.aastast kaltsuhunt. Villatööstuses töötas 2 töölist. Veskis oli elektrivalgustus, mille  allikaks oli oma dünamo. Jahuveski jõuallikaks oli vesiturbiin „mille võime 3 meetri kukkumise  juures oli umbes 26 hobuse jõudu ja villatööstuse turbiin sama kukkumise juures 16 hobuse  jõudu“. 1934 oli Rosenberg vee puudusel sunnitud soetama veskile abijõujaama ja kavatses  üles seada abiks vee jõule gaasimootori. Rosenberg esitas Majandusministeeriumi  Tööstusosakonnale joonised uue sisseseade kohta ja kavatsetava juurdeehituse plaanid  gaasigeneraatori ja gaasimootori jaoks. Ehitatav jõujaam pidi töötama ka veevaesel ajal, tööd  ju oli.  

Ajalehes “Postimees“ kirjutati 25.septembril 1936:“ Kose piimaühisus kavatseb veskit ehitada.  Juba mõnda aastat tagasi tõsteti Kose piimaühisuse tegelaste poolt ühisuse juurde veski 

ehitamise küsimus üles. Ehkki mõnisada meetrit eemal asub suur Kose jahu- ja villaveski,  tuntakse siiski piimaühisuse juurde ehitatava veski järele tungivat vajadust, sest kohalikes veskites on töötasu väga kõrge ja viimased on alatiselt tööga üle koormatud“. 

Uue veski rajamiseks ja olemasoleva laiendamiseks siiski ei läinud. 1939 puhkes sõda.

Kose. Jõgi, veski ja kirik (HMK _ F 5253); Harjumaa Muuseum; 

Kasutatud allikad: Eesti Rahvusarhiiv ERA 969.4.1737, ERA 63.10.7981 ja Postimees 1936. Ly Renter