Kata küla ohvrikadakas
Muistsete arusaamade kohaselt on iga puu hingestatud, kuid hiiepuudes peitub eriline vägi, mis nad pühaks ja puutumatuks muudab. Eesti põliskultuuris on hiiepuid peetud inimese sarnaseks. Ta võib liikuda, kõnelda, nõu anda, tavadest üleastujat karistada, ta tunneb valu ja tal on hing. Hiiepuudes elavad haldjad, metsaemad ja -isad ning mõnikord isegi jumalad. Hiiepuid on peetud eriliselt elusaks. Pärimuse järgi võivad nad ühest paigast teise rännata ja vigastatud puust võib hakata verd voolama. Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad.
Varaseim hiie kirjeldus pärineb 13.sajandist, mil kroonik Henrik kirjeldas, kuidas kaks preestrit 1220.aastal ristisid Järva- ja Virumaad: /…/ oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud suur saarlaste jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende ja jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud/…./ HCLXXIV;5.
Kroonik Balthasar Russow kirjutas 16. sajandil: “/…/ Ka pidasid nad mõningaid salusid pühadeks kust ühtki puud ei tohtinud raiuda. Ning selles pettekujutluses uskusid nad, et see, kes arvatud pühamikus ühe puu ehk põõsa maha raiub, jalamaid sureb.“
Hiite ja hiiepuude vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puud ja puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
18.sajandil kirjeldas Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupel: “Mõnes pühas kohas on üks, mõnes mitu puud – enamasti kuused; neid on küngastel, lagedal, allikate ääres ja mujal. Talupojad, keda asja väljatulemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnud heameelega salaja niisugusesse paika. Sellistes pühadeks peetud hiites käimine ja nende austamine on kõvasti ära keelatud. Mõned mõisnikud on nõudnud, et talupojad niisugused puud maha raiuksid, aga kõigi ähvarduste ja manitsustega ei võinud nad midagi korda saata; pidid viimaks ise kirve kätte võtma, et kartlikkudele julgust anda. Villa-, vaha-, lõnga-, leiva- ja muude asjade ohvrid on veel tänapäev nende juures viisiks; nad panevad need annid pühasse paika ehk pistavad puude õõnsustesse. Ka allikad ja jõed saavad ohvriande“.
19.sajandi lõpus kogus kooliõpetaja Jaan Jung rahvapärimust ning registreeris ja kirjeldas selle käigus paljusid hiisi ja hiiekeeldusid. Hiies oli keelatud puuderaiumine, marjade korjamine, ka vandumine ja igasugune negatiivne käitumine. Lisaks hiitele olid igal talul ja perekonnal lisaks veel ka ohverdamisaiad.
Rahvapärimus mäletab palju hiiekohtasid, kuid maastikul on neid vähe säilinud. Kose vallas Oru külas on Hiiekoht ja Kata külas ohvrikadakas.
Kata küla ohvrikadakas asub põllumaal, ümbruskonna kõrgeimal kohal, varem kulges kadaka juurest mööda põllutee, maaparanduse käigus tee likvideeriti.
Hindrik Saggri (79 a) on teatanud 1939. aastal rahvapärimuse kogujatele, et Kose kihelkonnas Tuhala vallas Kabeli külas Kataveski talu põllul on vana kadakas, mis võib olla umbes 150 aastane. Kõrgus on 3.80 meetrit. Puu kroonist allpool juba auk läbi ja seest tühi, kuid kasvab ikka edasi. Marju kadakas ei kanna 1931. aastast peale.
Matthias Johan Eiseni teatel võetud selle puu ees vanemal ajal kübar maha ERA, VF 4547. Mütsi maha võtmise komme olnud alles veel ka 20.sajandi algul.
Pärimuse järgi olevat Tuhala mõisa härra pannud oma kulla kadaka alla, sest tol ajal olnud väga palju kulda. Üks mees käinud igal laupäeval kulda toomas Tallinnast. Kuid vanad inimesed olevat vanasti iga neljapäeva õhtul puu juures palvetamas ja ohverdamas käinud.
Kadakale on omistatud ka mitmeid üleloomulikke omadusi. Tänu oma sitkusele ja pikaealisusele on saanud ta eestlaste jaoks visaduse, vastupidavuse ja tugevuse võrdkujuks. Usutakse, et kadakas toob õnne majja, kaitseb õnnetuste aga ka välgu eest. Seina pandud kadakakepid peletavat eemale pahad jõud, kadakasuitsu kasutati vanasti desinfitseeriva vahendina.
Ka tarbepuuna oli kadakas üsnagi hinnatud juba sajandite eest. Muinasajal oli kõva ja sitke puu tähtsal kohal meie esivanemate relvastuse valmistamisel (vibud, odavarred). Talus valmistati kadakast enamasti kõik lauanõud: lusikad, kulbid, toobid jne. Puidu mõnusa aroomi tõttu tehti kadakast õllekanne ja –kappasid. Usuti, et kadakajuur aitab luuvalu, pistjate, seljakangestuse korral ERA II 167, 275 (79).
Kata küla ohvrikadakas on tunnistatud arheoloogiamälestiseks.
Kasutatud allikad Eesti Kirjandusmuuseumi kogud
Ly Renter