Eesti maastikku ilmestavad kirikud, vanad kirikuaiad, kiviaedadega piiratud uue aja matusepaigad külade, alevike ja linnade servas. Kirikuaiad on kuulunud pühakodade juurde alates esimeste kirikute rajamisest Eesti aladele 13. sajandil. Euroopa kommete kohaselt olid kalmistud seotud kirikutega: matmine kirikaia mulda oli kristlase õigus ning sellest ilmajätmine karistus. Erinevalt muu Euroopa tavadest valitses Eestis alates maa ristiusustamisest kuni 18. sajandi alguskümnenditeni matusepaikade kaksiksüsteem: surnuid maeti nii kirikaedadesse kui ka külade juures olevatele külakalmistutele. Külakalmistud asusid külasüdamikest vähem kui kilomeetri, tihti aga vaid 100-200 meetri kaugusel liivase või kruusase pinnaga küngastel. Külakalmistud paiknesid ka tihti teede ääres ja olid oma kasutusajal kaetud puudega. Euroopa kontekstis anomaalsete külakalmistute tekke ajalooliseks taustaks on tõenäoliselt 1214. või 1215. aastal paavst Innocentius III poolt Liivimaa vastristituile antud õigus valida matmine oma tahte kohaselt. Kombestiku osas tehtud järeleandmise põhjuseks oli ilmselt kiriku soov ära hoida tõsisemaid konflikte vastristitutega, sest poliitilised olud olid vallutataval maal 13. sajandi alguses ebastabiilsed. Nii on Eestis külade ja talude juures paiknevate külakalmistute kasutamine jätkunud ka ristiusu ajal kuigi juba XIII sajandi algusveerandil algas matmine kirikaedadesse.
Rootsi ajal hakati nõudma kirikuaeda matmist, kirjalikes allikates mainitakse 17. sajandil külade juurde matmise eest trahvi- ning peksukaristusi, samuti surnute üleskaevamise nõuet. Harju-, Viru- ja Läänemaa pastorid kurtsid 1697. aastal, et paganlikke kalmeid on „enam kui liiga palju“. Seda kinnitab ka tõik, et 17. sajandi kirikuraamatutes on matused „alaregistreeritud“. Talupojad olid pastor H. Gösekeni noomitusele mitte matta surnuid kalmetesse vastanud, et „Maria ma (muld) kaikes paikas“. Kirjalikud allikad märgivad külakalmistutele matmise põhjusena peamiselt majanduslikke asjaolusid: kirikliku matuse eest tuli kõrget tasu maksta, näiteks naise surma korral tähendas see lehma, vasika või lamba loovutamist pastorile. 1680. aastal seati sisse kindel matusemaks. Tihtipeale oli kirik kaugel ja teeolud halvad. Epideemiad ja näljahädad sundisid sängitama massiliselt surnuid ilma pastori osaluseta kirikuaiast eemale.
Kalmetesse matmise puhul ei saa kõrvale jätta uskumuslikku mõju. Talupojad uskusid hauatagusesse ellu ning teise ilma ja kristlikku ideed surnute ülestõusmisest ei tahetud omaks võtta. Kiriku vastuseisust hoolimata panid talupojad surnule kaasa mitmesuguseid esemeid, mida arvati lahkunul teispoolsuses vaja minevat või millega püüti surnu hinge lepitada. Populaarsemad hauapanused olid erinevat liiki sõled, sõrmused, klaashelmed, karjakellad, ripatsid, noad ja mündid.
Matmise osas olid kirikul ja maarahval erinevad väärtushinnangud: kiriku vaatenurgast oli inimese jaoks esmatähtis kristlik matusetalitus ja haud pühitsetud mullas, maarahva jaoks oli oluline matmine kodu lähedusse ja traditsioonipäraste matusekommete järgimine. Soov matta kodu lähedale tulene ühest küljest teadmisest, et surnute elu jätkub hauas, teisalt aga veendumusest, et kommunikatsioon surnutega on põhimõtteliselt võimalik ja et surnud võivad mõjutada elavate käekäiku.
Surnuid maeti ka kirikutesse. Seda on teada ka Kose kiriku kohta, kuid vastavaid uuringuid pole teostatud. Hauakambreid pärandati ja müüdi nagu iga teist kinnisvara. Kirikus levivat koolnuhaisu summutati lõhnarohtude suitsemise ja ohtra lõhnaõliga. Oma osa oli hauakambritel nakkushaiguste levitamisel, ehkki väideti, et kambrid olid õhukindlalt suletavad.
1772. aastal keelati Vene keisrinna Katariina II ukaasiga surnute matmine kirikutesse ja nende lähemasse ümbrusse. Uued kalmistud tuli rajada linnadest ja küladest eemale. Omaaegse Eestimaa kubermangu aladel ei peetud käsust sageli kinni ja matmine kirikuaedadesse jätkus.
Kirikuaiad annavad ülevaate Eesti alal levinud hauatähiste traditsioonist. Kirikuaedades leidub 13.–14. sajandist pärinevaid trapetsiaalseid hauakive, mis levisid enamasti Saare- ja Läänemaal, 16.–17. sajandil paigaldati ratasristide ja 17. sajandil Malta riste. 19. sajand tõi kaasa metallristide (malmivalu ja sepis) ja metallpiirete massilise leviku. 19. sajand muutis ka senist kiviristide traditsiooni– nii nagu moodi tulnud metallristid asetati need nüüd alusele. 19. sajandi lõpukümnenditel hakkasid levima uhked kõrgusesse pürgivad hauasambad.
Varasemad kirikuaedade matusekabelid valmisid 18. sajandi lõpul, põhiosas pärinevad nad aga 19. sajandist. Kirikuaedade piiretega ümbritsemise kohustus tulenes ka Katariina II ukaasist. Väravate või väravehitiste ja väravavõredega kirikuaedade piirdemüürid pärinevadki enamasti 18. sajandi lõpust või 19. sajandist ning kannavad endas 20. sajandi remont- või restaureerimistööde jälgi. Kirikuaedu hakati haljastama 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.
Kose kirikuaed
Kose kirikuaia kasutusaja pikkus pole teada. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus seoses kirikule u vee- ja kanalisatsioonitrassi u rajamisega avati ja võeti välja 120 luustikku. Leiti ka üksikuid põlenud luid, mis pärinevad pealematmisega läbi kaevatud põletusmatustest. Leitud matused kuulusid kesk- ja varauusaega. Surnud olid sängitatud enamasti selili-siruli asendis ja peaga lääne suunas. Leiti ka kirstupuitu ja – naelu. Matuste juurest ja kirikaia kultuurkihist leiti ka esemeid: nuge, münte ja ehteid. Märkimisväärseimaks oli kauriteokarpidest ja kuljustest kaelakeega neiu matus, arvatavasti 13.sajandist. 65 cm sügavuselt maapinnast kaevati välja 3 meetri pikkuselt paekivist sillutise kunagine teekoht. Kirikuaiast leitud luustikke uuriti Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti luuhoidlas, et määrata surnute vanus, sugu ja patoloogiad.
Kose kirikuaed on ajaloo- ja kunstiväärtuste poolest rikas: kiriku torni lääneseina on müüritud kummalegi poole portaali kaks rõngasristi. Kaks rõngasristi on kirikuaias, üks asub kiriku nurga lähedal ja kannab jalal teksti Serke Ivrge /Anno 1647/ Serke Arent. Teine rõngasrist kannab teksti DIESER STEIN GEHORET ALBRECHT BERENTSON /GEWESEN.NEKR /GERAHIEIMDORF VND/SEINEN ERBENWELCHER/AO1675D24SEPTANDES/DORF ELDEMITEINER/AXTERSCHLAGENWARD/D220CTOSELIG GESTORBEN/ DESSENSEELENGOTGNEDIG. L. Odres on teksti tõlkinud järgmiselt: „See kivi kuulub Albrecht Berentsonile, kes oli Alheimdorfis kõrtsmikuks ja tema järglastele, kes 1675 24.detsembripäeval külapõllul kirvega maha löödi, 22.oktoobril õndsalt suri. Tema hingele on jumal armuline“.
Kiriku kooriruumi taha asuvale maa-alale on maetud Kose pastorid ja ümbruskonna aadliperekondade liikmed. Meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue matmisplatsil on malmist mälestussammas, mis on kaunistatud surmasümboolikaga, langetatud ja ristatud tõrvikud. Samba juurde kuulub malmplaat piiblitsitaadiga. Kotzebue perekonnast on platsile maetud ka tema naine Amalie von Kotzebue, tütar Amalie Henriette , poeg August Reinhold,tema naine Sophie ja nende tütar Eveline Alexandrine. Kose kirikuaias asub ka Otto Kotzebue esimese poja Otto Rjurik Nikolai perekonnaplats, kuhu on maetud Otto Rjurik Nikolai, tema naine Marie ja nende lapsed. Kotzebue perekonna matmisplatsi kõrvale on maetud krahv Peter August Friedrich von Manteuffel, Manteuffelite perekonna matmisplatsi piirab malmtara suguvõsa vapiga. Platsil on kolm hauaplaati Peter Manteuffelile, abikaasa Louisele, poeg Carlile.Plaatidel on tekstiosa all risti ja ankru kui usu ja lootuse sümbolid. Kiriku idakülje juures asub Paunküla mõisa omanike Hagemeistrite matmispaik, viimane on piiratud raudaiaga, matmispaigas on kaheksa hauaplaati. Veel on kirikuaias parunite Wladimir Taube,
Reinhold Üxküll Güldenbandi, Wettwrstrandi, Rentelni, Stackelbergide, Kotzebue`de suguvõsa ja kirikuõpetajate Hörschelmannide matmiskohad. 20.sajandi hauatähistest on väärtuslik Saaremaa dolomiidist skulptor Jaan Koorti 1926-1927 poolt valmistatud hauamonument Kose arsti Jüri Kaupmehe perekonna matuseplatsil.
Kose kalmistu
Kirikutesse ja kirikaedadesse matmine keelati Liivimaal valgustusaja saabudes tervishoiualastel kaalutlustel. Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas 1772. aasta 19. mail ja korrati 19. detsembril, oli esimene tsaarivõimu antud tänapäevase kalmistu korraldamise akt. Selle järgi tuli kalmistud rajada asustusest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla, s.o 213 meetri kaugusele. Võimalusel pidi kaugus olema 300 sülda, seega üle poole kilomeetri. Sellest ümberkorraldusest sai alguse enamik nüüdisaegseid vanemaid maakalmistuid.
Kose kalmistu täpne kasutuselevõtu aeg pole teada Kalmistul asuvad ka neli 18. saj keskpaigast pärinevat kiviristi, kivist hauasammas aastast 1763, kivist hauaplaat aastast 1833. Vanimate hauatähiste hulka kuuluvad paeristid ja üks paest hauaplaat, millel on tekst Emilie Adelhelt ja surmadaatum 1826. Vahetus läheduses on paeristid, mis tähistavad aadlike Mühlenite ja Mannteuffelite haudu. Kalmistu läänepoolses osas on 1960ndatel aastatel kasutusele võetud kalmistuosa.
Tuhala kalmistu
Tuhala kalmistu rajamise aeg ei ole teada, see on praegustes piirides kujunenud järk-järgult. Kalmistu varasemasse perioodi kuulub Mellinide perekonna matusekabel arvatava ehitusajaga 18.sajandil. Arvatavasti kuulub kabeliga samasse aega rõngasrist kabeli idaseina ääres. Kivil tekst ORRO KUB JA S MIKKI ja tüvedel aastaarv 1756. Teine kabel on rajatud 1864 Tuhala mõisa omaniku poolt. Uuema kabeli kohta kirjutas L. Odres 1967: „Kabeli parempoolses hauakambris on lahtilõhutud kirstu jäänused ja mumifitseerunud laip…“
Vanemaid hauatähiseid ja –piirdeid on 2001.aastal loendatud järgmiselt: sepistähiseid 107, valumetallist hauatähiseid 61, kivist hauatähiseid 18, neist 3 hauakatteplaadid, metallpiirdeid 7.
Tuhala kalmistu juures asub muistne matusepaik- I aastatuhandest pärit kivikalme, mida vanarahvas “kullakangruks” nimetab. Kalme kohta leidub andmeid juba Jaan Jungi teoses “Muinasajateadus eestlaste maalt III”.Rahvajutu järgi olevat kalmes 3 tündrit kulda peidus. Kalmet nimetatakse ka R. Känd´i käsikirjalises Kose kihelkonna topograafilises kirjelduses, mille kohaselt olevat kündes kalmest luid leitud. Ühe rahvajutu järgi näinud keegi naine unes, et kuld on keldris, mille võti asub Tuhala, Oru ja Tammiku piiride ristumiskohas kasvava kadaka juure all. Naine aga polevat julgenud võtit ega varandust otsida.
Rahvapärimus jutustab ka kabeli ehituse kohta. Vanasti tahetud ehitada Nabalasse kabelid. Ning hakatudki siis ehitama. Selle asupaik olnud Tuisu talu põllul. Aga sinna seda kabelid valmis pole saadud. Päeval teinud töömehed hulga tööd valmis, öösi aga lõhutud see ära jälle. Siis hakatud uut kabeli ehituskohta otsitama. Aga pole jälle niisugust sobivad leitud.
Nüüd tulnud ühele töömehele hää mõte, et laseme härja kabeliaset otsima. Siis seotud härjale kuusk sabasse ja sinna kus härg seisma jääb, hakatud kabelid ehitatama. Härg aga jooksnud Nabalast välja, hoopis Tuhalasse. Nii siis ehitatud kabel Tuhalasse, mis on praegugi sääl.
Kose-Uuemõisa mõisa kalmistu
Kose- Uuemõisa mõisa pargi loodeosas, jõekääru tekitatud neemikul asub kabel ja kabeli kõrval on Kose-Uuemõisa mõisa kalmistu, viimane on rajatud 19. sajandil. Säilinud on vaid
üks hauatähis. Ajalooline mõisakalmistu omab kultuuriajaloolist ja miljöölist väärtust ühes säilinud hauatähise ning kabeliga.
Natalie von Uexkülli korraldusel ehitatud suurejooneline neogooti matusekabel on 1886.aastast. Esimene kabelisse maetu oli mõisaomaniku Natalie von Uexkülli Saksamaal 1885. aastal surnud abikaasa Jakob Johann von Uexküll, kelle põrm toodi kodumaale.
Kasutatud allikad
Muinsuskaitseameti digiarhiivi materjalid. Koduleht www.muinsuskaitseamet.ee Harjumaa kalmistud. Inventariseerimine VI. ERA.T-76.1.11000.41
Eesti Kirjandusmuuseumi kogu ERA II 224, 303/4 (5)
Eesti Arheoloogia aastakiri 2013
Jaan Jung Muinasajateadus eestlaste maalt III Tartu, 1910.
Ly Renter