Esmateated Ravila külast on teada XIII sajandi esimesest poolest, kui küla – Rauelik – on  mainitud Taani hindamisraamatus (1241). 

Ravila mõisast (Meks) praegusel asukohal on esmateateid aastast 1469. a. Ravila nimetus  võib olla seotud Ravelicke’de suguvõsaga, kellele Ravila kuulus aastatel 1318-1449.  Mõisa nimi on seotud Mägise külaga (Maechius, Meks), kus mõis algselt asus. Teadaolevalt alates 1527 kuulus mõis von Rosenitele. 1592. aastal päris mõisa Johann von  Uexküll. Uexküllidele kuulus mõis kuni Põhjasõjani. 1701 päris mõisa Georg von Detloff.  1768. aastal omandas mõisa Karl von Manteuffel, Maarit Nõmme andmetel müüs talle mõisa  Woldemar von Detloff, Ants Heina järgi läks mõis Manteuffelitele abiellumise kaudu. 1849.  päris mõisa Karl von Manteuffeli õde Elise, kes oli abielus Paul von Kotzebuega. 1884 peale  Paul von Kotzebue surma, päris mõisa krahvinna Aleksandrine Kotzebue-Pilar von Pilchau,  kes jäi ka mõisa viimaseks omanikuks. Peale mõisate võõrandamist jäi osa mõisasüdamest  krahvinna pärijale paruness Contesse`ile, kes kasutas mõisa kuni 1932. aastani. 1932 avati  mõisas Harjumaa rahvaülikool, 1936 avati riigivanema otsusega nr. 564 valitsejamajas Ravila  aianduskool.  

Teise maailmasõja ajal asus peahoones ajutiselt Saksa armee õppekomando. Aastatel 1944- 1952 tegutses peahoones Ravila Põllumajanduskool, 1952-1958 Ravila  Põllumajandustehnikum. Lühikest aega kasutas Kose keskkool ruume õppetööks. Peale  tehnikumi sulgemist asutati peahoonesse hooldekodu (algse nimega Ravila Invaliidide Kodu),  mis tegutses kuni 14. juunini 2013. Osasid mõisasüdame hooneid kasutas Ravila kolhoos,  hiljem sovhoos.  

Ravila mõisa omanikest on ajaloost üks tuntuimaid Peter August Friedrich von Manteuffel  (1768- 1842), hüüdnimega “Hull krahv”, kes on rahvapärimusse läinud oma lennuhuviga,  kuid tuntud eelkõige kui luuletaja ja jutukirjanik. 

Ravila mõisasüda ehitati üles arvatavasti XVIII sajandi II poolel Karl Reinhold v. Manteuffeli  ajal. Mõisas oli juba XVIII sajandil kaks vesiveskit ja klaasikoda. 1873 – 1874. Paul v.  Kozebue valitsemise ajal muutus Ravila üheks suurimaks mõisaks Harjumaal tänu Ravila küla  põldude ülevõtmisele, elanikud asustati Palveresse. 

1854-1855. aastal paiknes mõisas apteek, mis oli Tallinnast evakueeritud Krimmi sõja ajal. XIX sajandil rajati viinavabrik koos nuumhärgade talliga ning ehitati karjakastell.  Üheks mõisasüdant enim mõjutavaks perioodiks on olnud hooldekodu-periood, mil ehitati  katlamaja ja sellega seotud tehnorajatised ning peahoone juurdeehitus. 

Varasem barokne peahoone ehitati arvatavasti 1770.aastatel. Hoone oli üks vanimaid  Harjumaal. 1905. a. mässu ajal peahoone põletati kuid taastati lihtsamal kujul  kahekorruselisena 1908. aastaks. Vanast hoonest säilis suurtest graniitplokkidest barokne  trepp tagafassaadil. 1908. a. taastamisega ei ehitatud tagasi läänefassaadi juurdeehitust, 

lihtsustati katust, ehitati ümber fassaadide frontoonid ning uue ilme said nii esifassaadi kui  tagafassaadi verandad. 

Kuigi Ravila mõisasüdames oli suhteliselt palju hooneid siis ansamblituumikuga on seotud  tall-tõllakuur (asus peahoonest idas) ja on tänaseks hävinenud. Samuti on aimatavad  vundamendivaremed hoonest (ait?), mis paiknes esiväljakul läänes tall-tõllakuuriga  sümmeetriliselt. Kavaleridemaja peahoonega sarnase fassaadilahendusega, asub peahoone  lähedal, 1965. a. juurdeehituse kõrval. Aednikumaja koos varemetes kasvuhoone ja kunagise  talveaiaga asub peahoonest loodes. 

Muud kõrvalhooned on valdavalt ehitatud historitsistlikus stiilis neogooti-elementidega.  Laudad koos karjaväravatega, viinavabrik ja nuumhärgade tall paiknevad ansambli tuumikust  läänes ja kagus. Hooned on valdavalt maakivist ja punasest tellisest, kaunistatud petikniššide,  puitpitside ja teiste ajastuomaste dekoorielementidega. Peahoonest itta jääb historitsistlik  valitsejamaja. 

Pargi alal asuvad kaks maakivist keldrit, mis on ehitatud arvatavasti XIX sajandi lõpul XX  sajandi algul. 

Esiväljakul asuv silindervõlviga kelder on tüüpiline ajastuomane ehitis. Pargi sisemuses,  tagaväljakust edelas on kelder mida katab kõrge muldkeha. 

Peahoonele on 1965 lisatud kolmekordne silikaattellisest juurdeehitus -maapiirkonna  korruselamu tüüpi hoone ja ei haaku ansambliga. Samast perioodist pärinevad veel katlamaja  ja garaažid ning alajaam pargi loodeosas.  

Ravila parki iseloomustab kolmeosaline struktuur – regulaarne esiväljak, pargiala peahoone  taga ning seda tagaküljel piirav pargimets.  

Park on rajatud arvatavasti 18. sajandi lõpul 19. sajandi alguses, on ilmselt seotud  mõisasüdame väljaehitamisega 1770-ndatel. Hoone taga on asus nelinurkne iluaed, selle ees  arvatavasti nelinurkne väljak. Kogu ala oli piiratud aiaga. Hilisem mõisahoone ehitati  praegusele asukohale ning sinna ümber rajati vabakujuline park.  

Pargi ruumikäsitluses võib näha teatud elemente, mis on iseloomulikud siinses kontekstis  barokilt vabakujulisele stiilile. Esiväljaku hoonete paiknemine moodustab pigem baroksele  ansamblile iseloomuliku tüüpilise Π-kujulise paigutuse, hoonete vahele moodustub  peahoonest põhja poole esiväljak. Tarbeaed jäi pargi loodenurka ja oli seotud kasvuhoonega.  

Pargis on säilinud kaks alleefragmenti. Park oli liigirikas- nõukogude ajal nimetati 70 liiki,  kusjuures neid on kasutatud kontrastselt- pärn-kask-hõbepaju, kuusk-tamm-kask. Palju oli  eksoote-palsaminulg, euroopa lehis suurtes rühmades, hall pähklipuu, alpi seedermänd, harilik  elupuu. Pargis domineerisid jalakad, palju on ka pärnasid, tammesid. Parkmetsas kasvab  pihlenelat. 

Esiväljaku teede äärde olid paigutatud Eesti mõisaparkides 19. sajandi II poolele omaselt  graniitpostid. Sissepääse markeerisid väravad. Piirdeaeda (piirdemüüri) ei ole säilinud  (säilinud on kasvuhoonega seotud müür).  

Esiväljakust mööduva, praeguse Ravila tee, ääres asub allee, mis praeguselt pikkuselt ulatub  pargi kirdenurgast ca 300 m lääne poole. 

Tagaväljaku teedevõrk oli regulaarne. Tagaväljakul on tiik ning selle taga kahest künkast  moodustatud – “Tissimägi” – nagu seda on aastakümneid kohalike hulgas tuntud.  Lisaks Pirita jõele asub pargis kaks tiiki, mis moodustavad koos kahe kraaviga ühe süsteemi  ning viinavabrikuga (?) seotud 19. sajandi II poolel ehitatud kraav (jahutusveekraav), mis  moodustab ümber sirge jõeosa kaare. Pargi keskosas, keldrimäest ning peahoonest vaateliselt  edelas asub poolkaarekujuline tiik, mida keskel ehib ümmargune saar. Tiik toimis piirkonna  kuivendajana ning tiiki olevat suubunud ka kuivenduskraav(id), mis oma funktsiooni kaotasid  nõukogude ajal.  

Pargi pindala on 13,8 ha. 

Ly Renter 

Artikli kirjutamisel on kasutatud Muinsuskaitseameti arhiivi kogusid.