Inimkonda on läbi sajandite hävitanud erinevad  haigused. Katk ja koolera on pälvinud inimkonna tähelepanu enam kui teised nakkushaigused. Põhjuseks on nende haiguste sage epideemiline levik ja sellega kaasnevad arvukad surmajuhud.

Eestis oli katkuepideemiaid korduvalt kuni 18. sajandini. Andmed  haigestumise kohta pärinevad kroonikatest.  Kohutavat haigust peeti jumala nuhtluseks, abi otsiti palvetades ja paastudes, oma majja sulgudes ja tubasid kadakasuitsuga puhastades ning end maarohtudega pestes.

14.sajandil Euroopas levinud Must Surm on vaieldamatult üks ajaloo rängemaid. 1347  Euroopasse jõudnud tõbi levis lainetena – pidades talvel hoogu – üle kogu Euroopa kuni 1351. aastani. Arvatakse, et Euroopa kaotas kõnesoleva nelja aastaga umbes neljandiku kuni kolmandiku rahvastikust – oletatakse, et 75-80 miljonist suri 24 miljonit. Linnades, kus tollal elas ligilähedaselt 15 protsenti rahvastikust, võis elanikkond väheneda poole võrra.

Valitseb teooria, mille kohaselt genovalaste kaubalinna Kaffat piiranud tatarlased heitsid katapultidega linna katkusurnute laipu. Laevadega põgenema pääsenud viisid haiguse enestega kaasa Vahemerele, mille sadamalinnadest katk levis edasi.  Pole teada palju inimesi kogu Eesti alal suri, Tallinnas umbes pool elanikest.. Kunstnik Bernt Notke jäädvustas 14. sajandi suure katkuhäda maalile „Surmatants“.

Katk jõudis Eestisse ka 1531, 1549-1553, 1565-1565,1570–78, 1601–1606 ja 1657.Ohvrite arvu  pole teada,  teave tauditõrje korralduse ja ohvrite arvu kohta  pärineb alles Põhjasõja ajast.

Katku kirjeldus teabeallikates on üldsõnaline: esines “katku tõbi”, ”suur katk”, “tohutu katk”, “must surm”, “tõsine idamaa katk”. Ühegi epideemia korral ei ole kirjeldatud haiguse kliinilisi nähte ega osutatud demograafilistele ohuteguritele. Ainult 1577 ümberpiiratud Tallinnas puhkenud katkuepideemia kohta on kroonikakirjutaja lühidalt märkinud, et tegemist oli “raske haiguse ja rinnatõvega.

Ülevaade tauditõrjest ja ohvrite arvust on kroonikates üldsõnaline. Nii on 16. sajandi olukorda kirjeldatud väljenditega “suri palju inimesi”, “suri palju noori ja vanu”, “suri lugematu hulk rahvast.”

Põhjasõja ajal  1710.–1713. aastal puhkenud taud oli eriti laastav, sellesse suri Mandri-Eesti lääneosas kuni 3/4 rahvast. Katku peamisteks levitajateks olid rotid ja sõjamehed. Juba tollal, enam kui 300 aastat tagasi, kehtestati haiguse leviku piiramiseks ranged reeglid. 1711. aastal Liivimaa komissar Löwenwolde korraldusel kehtestati elanike suhtlemis- ja liikumiskeeld. Haigestunud inimene ei tohtinud minna tervete inimeste juurde, taudist puutumata talude ja külade elanikel oli keelatud minna paikadesse, kus haigus teadaolevalt levis. Korralduse ignoreerijat ähvardati surmanuhtlusega. Kas haigetel oli arstiabi saamise võimalus pole teada.

Taudi vaibumisel korraldati 1711.–1713. a rahvaloendus olukorra selgitamiseks. Tartumaal oli surnud 12 215 inimest, sealhulgas Võrumaal 1245 ja Valgamaal 2622 inimest. Taudi ohvriks oli langenud ca 40% nende maakondade elanikest. Taud levis ka teistes maakondades: Viljandimaal suri 10 748, Pärnumaal 15 901 ja Hiiumaal 3055 inimest. Tallinnas arvati olevat 15 000 katku surnut, 1710. aasta rahvaloenduse andmeil oli linnas 1990 ellujäänut. Põhja-Eesti kolmes maakonnas suri 70–80% elanikest, katkust jäid puutumata Ruhnu, Aegna ja Naissaar. Pärast 1713. aastat ei ole Eestis katku olnud. Arvatakse, et Põhjasõja ajal hävis katku, nälja ja sõjategevuse tagajärjel ca 2/3 rahvastikust. Pärast Põhjasõda ei ole katk Eesti aladel levinud.

 Levinuim – muhkkatk – levis parasiitide hammustuste kaudu. Kopsukatk ning septiline katk levisid aga inimeselt inimesele. Tagantjärele on raske erinevate vormide leviku ja esinemise vahel konkreetseid jooni tõmmata ning seetõttu leidub ka katkuloos palju vasturääkivusi ja piirkondlikke erinevusi.  Kose kihelkonda on  katk korduvalt laastanud, küladest on  üles kirjutatud pärimust katku kohta.

 Enamalt jaolt uskus rahvas, et katku levitasid kurjad vaimud, nõiad, kratid või vanakuri ise. Mõnikord peeti katku levitajateks ka mõisnikke. Enam-vähem kindel on aga see, et pea alati usuti katku inimese kujul maad mööda liikuvat.

Et katk inimese kuju oli võtnud, olevat tal ka inimlikke nõrkusi olnud. Nii on rahvalugusid, kus on viidatud sellele, et katk olevat jätnud puutumata väikesed lapsed ning imetavad emad.

Rahvapärimuse kohaselt ilmub katkuvaim kõige sagedamini hallis või mustas rõivas mehe või poisina, harvemini naisterahvana, loomariigist on esindatud ennekõike (kodu)-kits või koer, esemete seas on esikohal lõngakera. Inimese kujul ilmuva katkuvaimu abivahendiks on kepp või oda.

Vanaste suure katku aal olla inimesed surnd katku kätte kui kärbsed. Katk käind, suur must kuub selgas, later ja kepp käes. Kui imene magand, katk turgand seda kepiga ja sie ei ole enam elama jäend. Kes üleval old, sellesse ei ole puutund. Katk tuld ühte peresse, kus lapsed magand. Naine palund, et tema neid ei puutuks. Mies pand käe üle laste, mies ja lapsed jäend elusse, aga naine surnud ära. Paunkülas Vanaveski talusse tulnud katk sel aal, kui kaks tütarlast old suure lepa otsas, keda katk ei ole näind. Lapsed tuld lepa otsast maha, läind tuppa, toas old kõik katku ära surnud ja need kaks tütarlast jäend perekonnast elama.  ERA II 132, 431/2 (49)  jutustas Kaarel Vart 1936.

Mõisnik tegi katku. Seadis kirjad kokku, keda tappa, keda jätta. Minu õemehe isa läind teise mehega katku hirmul jõkke, pidand pead veest välja. Öösel käind toitu otsimas, päeval olnud jões. Sel ajal olnud suur katk Ravilal. Nii palju surnud inimesi, et pole jõutud uksest surnuid välja kanda, tiritud konksuga laipu õue. Õemehe isa saand kolme aasta pärast poja, läind õpetajale teatama. Õpetaja imestand: “Sa oled kirikuraamatute järele juba kolm aastat surnud, kust sa siis nüüd veel poja said!” See katk oli koleera. ERA II 19, 236/7 (1) Jüri Beek, 71 a. 1929.

Katk käib vanamehena ringi. Kelle külge kepiga torkab, see sureb. ERA II 19, 237 (2) < Jüri Beek, 71 a. 1929.

Katk. Poisike käind kepiga inimesi torkamas, need surnud siis katku. Nüüd suure sõja ajal kardeti, et katk tuleb jälle. ERA II 19, 237 (3-4) Jüri Repnu, 80 a. (1929).

Katk on sakste tegu. Nad lasid kihvti tuulega lendu. Üks karjapoiss luband teise kihtiga tappa. Võetud selle jutu peale poisi käest ära 3 totsi täit kihti. Üks hulgus mees annud poisile, käskind seda riputada kaevu juure ja uste alla. ERA II 19, 237/8 (5) < Ann Robas, 84 a. (1929)

Katk tulnud halli kuuega vanamehena tuppa. Torgand kepiga magajaid, need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu. ERA II.19, 238 (7) Otto Kuke, 63 a. (1929). Ly Renter